Aktuaalne

Mul on veider amet – tiirelda ümber Maa ja mängida concerto’sid

Verni Leivak, SL Õhtuleht

15. märts 2002

Täna Tallinnas esinev Kanada viiulivirtuoos Lara St. John (28) veedab aastast kolmveerandi ratastel. Või õigemini lennukis. Imelapsena sündinud, kaheaastaselt esimest korda pisikest viiulit mänginud ja viieselt sümfooniaorkestri solistina esinenud Lara on niisugust elu elanud juba 17 aastat.

"Mulle meeldib kuhugi uude paika jõuda, aga sõitmine mulle ei istu. Vihkan lennujaamu ja lennukeid. Olen neist väsinud," tunnistab Lara.

Siiski tundub, et ta on oma eluga rahul. Võib-olla ei oskakski ta enam teisiti.

Kas mäletad oma esimest viiulit?

"Minust kaks aastat vanem vend on samuti viiulimängija. Ema on rääkinud, et ükskord tuli ta koju, kaasas väike viiul, ja mina olin venna peale väga kade. Ma olevat tahtnud endale samasugust pilli, minu praegusest viiulist kuusteist korda väiksemat. See tekitas kohutavat heli."

Kas sul selle viiuli mängust salvestust ei ole?

"Ei, aga säilinud on salvestus kontserdist, kus esinesin viieaastaselt. Esitasin üht Bachi concerto´t. Dirigent oli aga just peaproovi eel saanud südamerabanduse ja ma mäletan selgelt, kuidas mulle mõjus teadmine, et ta on surnud. Nii mängisimegi tuhandele saalis istunud inimesele dirigendita. Ma ei pabistanud – mida sa viieaastaselt ikka karta oskad!

Praegu ajab selle salvestuse kuulamine mind naerma. Kuulen, kuidas ma oma arust tekitan mängides imehead vibrato´t, aga see pole sugugi nii. Naljakas on! Intonatsioonid on küll head. Tõsi, praeguseks olen kõvasti edasi arenenud…" (Naerab.)

Kas sa ise said selles vanuses aru, et oled imelaps, teistest lastest erinev?

"Kindlasti vähem kui mõni teine samasugune inimene, sest mu vend alustas täpselt sama varakult kui mina. Me arvasime, et see on normaalne, ehkki olime kindlad, et enamik inimesi planeedil Maa ei mängi nii palju viiulit kui meie. Ja nüüd usun, et olen täiesti normaalne inimene, ainult et mul on veider töö – tiirelda ümber Maa ja mängida concerto`sid. Imelik, eks?"

Millest see sinu arvates tuleb, et te mõlemad vennaga nii varakult viiulit mängima hakkasite?

"Meie juhtum pole kindlasti geenidega seotud, sest meie suguvõsas pole teisi muusikuid. Isa töötas keeleõpetajana, emal on olnud palju erinevaid töökohti, alates lapsehoidjast ja lõpetades veoautojuhi tööga. Väga muusikakauged ametid. Kuidas see meiega nii juhtus, me ei tea. Keegi ei tea. Rohkem meie peres lapsi ei ole."

Oled sa usklik?

"Ei. Leian, et maailma tuleb jälgida objektiivselt, selliselt, nagu ta loodud on. Pean ennast agnostikuks, mis tähendab, et on hea, kui oled Piibli või teiste analoogiliste teoste sisuga tuttav, kuid eeskätt peab ise ümbritsevat maailma kuulama ja jälgima."

Kui palju sa harjutamisele aega kulutad?

"Üha vähem. Mu repertuaar on väga lai, on vähe palu, mida ma pole mänginud. Tunnetan, et aktiivse kontserttegevuse puhul pole harjutamisel enam nii suurt tähtsust kui varem."

Kes valib repertuaari?

"Tänasel kontserdil Estonia kontserdisaalis esitan Bernsteini "Serenaadi", mis kuulub juba ammu mu repertuaari, ja just seda minult ka sooviti. Kuid vahel on nii, et kas dirigendil või orkestril on oma eriprogramm concerto`dest, mida nad mängivad, ja ma olen keeldunud, kui see on mulle tundmatu või kui mul on vähe aega. Mulle meeldib, kui on võimalus valida kahe-kolme variandi vahel."

Tallinna saabusid Londonist. Kus esined järgmiseks?

"Floridas. Ja siis Montrealis ja Chicagos."

Millist muusikat kuulad vabal ajal?

"Igasugust. Väga meeldib d?äss, ehkki ma ise seda ei mängi. Heameelega kuulan 70. aastate rokki – Pink Floydi, Doorsi – või hoopis mustlasmuusikat.

Minu teada kõlab Bernsteini "Serenaad" Eestis esimest korda. Selles on midagi tuttavlikku "West Side Storyst", on d?ässi- ja svingisugemeid… Loodan, et see meeldib siinsele publikule, nagu see meeldib ka mulle endale."