Aktuaalne

ERSO Itaalia turneel

Mirje Mändla, Sirp

24. oktoober 2003

Siinkirjutajal oli võimalus orkestri ulatuslikul turneel vaatlejana osa saada esimesest neljast kontserdist Milanos, Sondalos, Mantovas ja Sulmonas.

Itaalia turnee on orkestri lähiajaloos kindlasti üks pikemalt vältavaid, mis annab neile hea võimaluse taandada ennast argipäevaelust ja pühendada kogu energia musitseerimisele. Turnee pakub arvukalt võimalusi lühikese aja jooksul välja selgitada saalide akustiline omapära ja arendada võimet sellega ülikiirelt suhestuda. Siinkohal peab uhkusega mainima, et Estonia kontserdisaali akustika on Itaalias kohatud teatri- ja kontserdiks kohandatud spordisaalide kõrval tõesti suurepärane.

ERSO avalöök Milano Verdi-nimelise konservatooriumi saalis ei tulnud kergelt: reisirammestusest kurnatud muusikud pidid vastakuti seisma omapärase kuiva saaliga, kus mõnelgi puhul ei kuuldud kaasmuusikuid ja sellest tingituna oli tämbrite sulandamine raskendatud. Vaadates tagasi tollele päevale, paneb siiani imestama muusikute imepärane võime ehmatava proovi järel mõne tunni pärast suhteliselt korralik kontsert anda. Turnee kavas oli ilmselt orkestri peadirigendi Nikolai Aleksejevi vene päritolu tõttu küllaltki palju sama kultuuriruumi muusikat, Tšaikovskit, Prokofjevit, kuid selle kõrval ka sümfoonilise repertuaari klassikat, Brahmsi ja Mahleri IV sümfoonia.

Milano 8. X kontserdi kõrghetkeks kujunes pianist Sten Lassmanni esituses tehniliselt keeruline Prokofjevi II klaverikontsert. Vaatamata õhkõrnale kogemuspagasile säilitas ta rahu suure auditooriumi ees ning üllatas sealset publikut oma nooruse ja tehnilise võimekusega, millele lisandus ka süvitsi minev musitseerimine. Noore pianisti arenguks on ilmselt parim võimalus esitada omandatud kontserti orkestriga mitmeid kordi, üha rohkem jälgides ja tunnetades orkestrit partnerina. Põhjalikumal süüvimisel leidus Lassmanni mängus muidugi ka väikesi iluvigu, eriti I osa kadentsis, kuid need ei rikkunud esituse energilist üldpilti. Väga õnnestunud oli ansamblimäng kontserdi III osas, kui puupillide sardoonilised ja pilkavad lõigud vaheldusid klaveri rohmakate käikudega, millega ühines keelpillirühm.

Kuuldud sümfooniatest tahaks esile tuua kindlasti 9. X õhtul kõlanud Mahleri IV, milles saavutati väga pingestatud arengutelg. II osas õnnestusid kõik helilooja partituuri kirjutatud tämbrikombinatsioonid, metsasarvede ja ka puupillide olulised soolod, III osas saavutasid keelpillid erakordselt kauni tooni ja siin oli dirigent Nikolai Aleksejevi kiituseks ka muusika areng väga detailselt paigas. Inspiratsioonist kantud orkester suutis Mahleri komponeeritud muusika viia eksistentsiaalse täiuslikkuseni. Sel hetkel oleks soovinud isegi kontserdi katkestamist, sest sellisele tasemele jõudnud tunnetusega on sümfoonia IV osas lisanduval lauljal üsna keeruline kaasa tulla, kuna ta pole arenguprotsessi kaasa teinud. Sopran Jelena Kononenko esindas vene päritolu lauljate tüüpilist puudust Mahleri IV sümfoonia interpreteerimisel: nimelt polnud arusaadav saksakeelne tekst ja madalamas registris ta hääl millegipärast ei kandnud. Sarnaselt Mahleri IV sümfooniaga ootas ees eksistentsiaalne õnnestumine Tšaikovski VI sümfooniaga Sulmona linna teatrimajas.

Eelmisel õhtul (10. X) oli sama sümfoonia kõlanud Mantovas Aristoni teatris, ent Aleksejevis oli tunda teatavat rabedust, millele orkester ka kohe reageeris, alustades “kombates” sümfoonia osade üliolulisi avafraase. Kiita tuleb orkestri kontrabassirühma eesotsas kontsertmeister Mati Lukiga, kes oli veenev absoluutselt igal kontserdil: tunda oli aktiivset rühmatööd, mis on andnud nende mängule vääramatu täpsuse.

Mantova Aristoni saalis õnnestus lühikese turneel veedetud aja jooksul juba teist korda kuulata viiulisolisti Nikolai Madojevi erakordselt sooja ja pehmet viiulitämbrit. 1973. aastal Armeenias sündinud Zakhar Broni õpilane oli orkestri turneel õnnestunud valik. Orkestri kommentaarides on antud mõista, et S. Lassmann ja N. Madojev olidki kaks ainsat suurepärast solisti, kelle muusikaliste võimetega võis rahule jääda. Madojevi imeline soojus ja energia sütitas ka orkestri, usun, et nad said temast rohkem innustust kui Tallinnas esinenud solistist Dmitri Mahtinist. Madojevi interpretatsioon oli niivõrd õrnakoeline, et oli hetki, kus orkestri tutti varjutas mahedakõlalist viiulit; ringreisieelsel Eesti kontserdil oli aga orkester liialt vaikne. Lisaks Tšaikovski Viiulikontserdile kõlas Madojevi esituses veel ka Hat?aturjani kummaline Viiulikontsert, mille ülesehitus alati interpreete oma kordustega kergelt õrritab, ent Madojevi interpretatsioonis ei läinud kontsert sugugi tüütavaks.

Jääme ootama orkestri järgmist kontserti Eesti publiku ees, et saada osa turnee mõjust orkestri kõlakultuurile.