ERSO kolmenädalane turnee Itaalias algas ovatsioonidega

Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri avakontserdi eel valitseb Milano kesklinnas pea 200 aastat tagasi asutatud väärika Verdi-nimelise konservatooriumi suure saali lava taga elev õhkkond. Üks tshello on lennureisil katki läinud.

Orkestri direktor ja praktiliste probleemide lahendaja Andres Siitan seisab kitsas pillikaste täis tuubitud koridoris ja püüab Itaalia-poolsetele kontserdi korraldajatele selgeks teha, et kiiresti oleks vaja leida meister, kes pilli korda teeks.

Samal ajal jõuab hotellist kohale õhtuseks kontserdiks juba smokingisse riietunud 21-aastane pianist Sten Lassmann, kes kohe uksel sagivate orkestrantide vahelt lavale poeb ja Steinway & Sonsi pilli proovima tõttab. «Klaver tundub vähemalt hea olevat,» ütleb nooruke pianist hetk hiljem hinnanguks.

Kontserdid välja müüdud

Hakatuseks kõlab Milano konservatooriumi suur saal võrreldes koduse Estonia kontserdisaaliga orkestrile võõralt.

Varavalges Tallinnast Milanosse teele asunud muusikud on magamata ööst ka väsinud, kuid püüavad oma pillidest kõige kaunimad helid välja võluda. Maestro Nikolai Aleksejev palub õhtu avapala, Heino Elleri «Koitu» mõnest kohast korrata. «Pehmemalt, veel pehmemalt,» hüüab ta. Viimaks lisab rahulolevamalt: «Vot tak, harosho!»

Antonio Mormone Milano Kontserdi Ühingust ütleb, et pea 2000-kohaline saal on välja müüdud, nii nagu tegelikult ka kõikjal mujal, kus ERSO eelseisvatel nädalatel üles astub.

«See fakt, et ERSO alustab oma Itaalia-turneed Milanos La Scala järel kõige kuulsamas kontserdisaalis, näitab ka kogu ringreisi tähtsust,» kinnitab Milano lavadel pea 30 aastat klassikalise muusika kontserte korraldanud Mormone.

Samas saalis annab ERSO veel teisegi kontserdi – 15. oktoobril esitatakse Sumerat, Prokofjevi kolmandat klaverikontserti ning Tshaikovski kuuendat sümfooniat.

Algabki kontsert, kuigi lavalt jääbki puudu üks tshello, mis viimaks itaalia meistri kätte parandusse läks.

Elleri «Koit» võetakse vastu rahuloleva aplausiga. Prokofjevi teise klaverikontserti järel ei taha «Bravo, bravo!» hüüdev publik soleerinud Sten Lassmanni kuidagi lavalt ära lasta. Ka Brahmsi neljanda sümfoonia lõpuhelide järel tekkinud vaikusse rõkatab «Bravo!»-hüüete saatel soe ja südamlik aplaus.