Aktuaalne

Meie kultuurilugu on meie mälu

Toomas Velmet, Sirp

21. november 2003

Nii juhatas kultuuriminister Urmas Paet sisse Artur Kapi pea nädala kestnud muusikapäevad, mis lõppesid 15. XI sümfooniakontserdiga Estonia kontserdisaalis, kavas Artur Kapp ja Johann Sebastian Bach. Itaaliast saabunud ERSO-le oli see pärast pisukest hingetõmmet maestro Paul Mägi juhatusel esimene kodune ülesanne.

Kava idee ning järjestus olid suurepäraselt õnnestunud, mis ei ole kunagi lihtne ülesanne, kui kontserdile on planeeritud kolm erinevat instrumentaalsolisti. Arutledes enne algust, kuidas veel oleks võimalik teoseid järjestada, jõudsin ikka ja jälle veendumusele, et ei kuidagi teisiti. Kontserdi edukus tõestas, et lõputeoseks võib rahulikult paigutada ka avamängu, juhul kui see on A. Kapi “Don Carlos”. Tore valsitaktis valem tekkis: Kapp-Kapp-Bach ja Bach-Kapp-Kapp.

Esimene Kapp veel austusavaldusena Bachile, st. “Fantaasia teemale B-A-C-H” viiulile ja orkestrile (1942). Nimetatud teose on 1968. a. orkestreerinud Kirill Raudsepp ja nüüdse ettekande puhul partituuri redigeerinud Paul Mägi. Redaktsioon on igatahes tulemuslik, sest seekord sain teosest väga positiivse mulje, mida ei saa öelda varem kuuldu kohta.

ülalissolist Saša Roždestvenski (Prantsusmaa) ettekanne oli veenev ja süvenenud ning leidis sooja vastuvõtu. Sellisel kujul peaks teos küll senisest laiema leviku leidma, sest ega eesti klassikaline viiulirepertuaar pole kontsertteostest tulvil.

Järgnev Prelüüd tšellole ja orkestrile suundus A. Kapi loomingus tagasi 1918. aastasse Astrahani päevile ning vihjab tema muusikas üsna ootamatult wagnerlikule tõsidusele ja sügavuti minevale tundemaailmale. Tundus, et ka solist Aare Tammesalu lähtus oma meeldivas ettekandes samalt baasilt. Kontserdi esimese poole lõpetas J. S. Bachi Passacaglia c-moll BWV 582 Leopold Stokowski orkestriseades. Ammu ei ole kontserdilavadel kuulda olnud Bachi seadeid, mida on ju viimase paarisaja aasta jooksul teostatud nii- ja teistsuguseid, kuid kaasaeg on need uhkelt ära põlanud. See Stokowski seade suurele orkestrile väärib küll reanimeerimist ning au ERSO-le ning Paul Mägile, kes selle nauditava esitusega saali hõiskama sundisid.

Edasine sunnib küsima, miks on Bachi E-duur Viiulikontsert nii ebamugav teos, et seda enam korrektselt esitada ei saa. Kui nüüd võrrelda paar nädalat varem toimunud ettekannet Kadrioru lossis Tallinna Kammerorkestri ja Harry Traksmanni poolt Saša Roždestvenski ja ERSOga, siis pean oma välja öeldud rahulolematuse TKO ja Traksmanni suhtes kiirelt rahuloluks muundama, sest üleolek Saša Roždestvenskist eriti ja ERSOst kohati oli suurusjärgu võrra. Võib aimata ning mõista, et klavessiini häälestus oli orkestri kammertooniks, kuid elementaarselt puhtalt mängimiseks on eelkõige kõrvad. Kui sellest ei piisa, siis on iga viiul, ka Guarneri del Gesu Haddock (1734) häälestatav kui see juba esimeses unisoonis kõrvu lõikab, siis on vaja pill häälde panna.

Häid orelikunstnikke on meil mitmeid, kuid tunnistan, et minu lemmikuks on Ines Maidre. Ma saan tema esitusest alati ootamatult hästi aru, olgu siis vähe või palju noote (Kapil on neid hästi palju). Ning häbenedes küll oma vähest haridust ja kindlasti ka mitte eriti suurt oreli kuulamiskogemust, arvan äkki aru saavat interpretatsioonist, sealhulgas artikuleeritud tekstist, läbipaistvast polüfooniast ja selgest vormitajust. Seda kõike jutustan A. Kapi Orelikontserdi nr. 1 F-duur (1934) ettekande põhjal, millele lisandus nii suurepärane kõlaline kui ansambliline koostöö dirigendiga.

Nagu öeldud, lõppes kontsert dramaatilise avamänguga “Don Carlos” (1899). See oli väärikas finaal eesti suurmehe Artur Kapi muusikanädalale. Kui mälu treenida, siis on skleroosi ohtu võimalik vältida või vähemalt mõnevõrra edasi lükata.