Aastapreemiad, sümfoonia ja kontsert

Rahvusvahelise muusikapäeva kontsert: ERSO ja Martin Fröst (klarnet, Rootsi) Tõnu Kaljuste juhatusel 1. X Estonia kontserdisaalis.

Ma ei tea ning pole ka uurinud, kuidas lai maailm tähistab 1. X rahvusvahelist muusikapäeva, kuid meil siin tundub, et lord Yehudi Menuhini algatusest on saanud Eesti rahvuspüha. Vähemalt alates 1979. aastast, kui Neeme Järvi sel päeval oma lahkumiskontserdi andis. Tänaseks on päevast saanud märk, mida ilma igasuguse ametliku surveta tähistatakse üsnagi massiliselt nii suurtes, keskmistes kui ka väikestes valdades üle kogu riigi.

1. X Estonia kontserdisaalis toimunud ERSO kontsert koosneski artikli pealkirjas mainitud kolmest osast ja oli nimetatud kui “Paabulinnu lood”. Kontserdi pealkirjas esineb otsene tekst Eestis esiettekantavale sama nimetust kandvale Anders Hillborgi (1954) Klarnetikontserdile ja alltekst muusiku elukutsele, kus saba kohevile ajamine kuulub artisti ameti põhiomaduste hulka.

Kolmandat korda andis Eesti Muusikanõukogu välja aastapreemiad nüüdseks väljakujunenult kolmes kategoorias: helilooming Helena Tulve, interpretatsioon Irina Zahharenkova, olulise ja väljapaistva tegevuse eest muusikaelus – professor Endel Lippus. Ma pole kursis, kui suur oli vastavate nominentide nimekiri ja milline temperatuur preemiate jagamisel, ent kui mõelda H. Tulve Pariisi rostrumivõidust, I. Zahharenkovast kui kahekordsest rahvusvahelisest laureaadist ning E. Lippuse tegevusest Eesti muusikahariduse arendamisel, millest peaks paksu raamatu kirjutama, siis tuleb tõdeda sügavat rahuldustunnet, mis kaasnes Eesti Muusikanõukogu vastava otsusega.

Kui üks etendus koosneb sümfooniast ja kontserdist, siis kannab ta täie õigusega sümfooniakontserdi nimetust. Toimunud ERSO kontserdi “peapaabulinnuks” tuleb lugeda minu arvates siiski maestro Tõnu Kaljustet, kuigi klarnetisolist Martin Fröst (Rootsi) nõudis enam visuaalset tähelepanu. Kaljuste pakutud kavakombinatsioon: Carl Nielseni monumentaalselt eepiline Viies sümfoonia ning Anders Hillborgi ekstravagantselt vaimukas kontsertballett klarnetile ja orkestrile on teosed, mille lahendused nagu nõuakski just neid omadusi, mis kirjeldaksid Tõnu Kaljuste ande eredamaid külgi.

Nielseni Viies, nagu paljude suurheliloojate viiendad sümfooniad, on teos, mis nõuab kvaliteetset orkestrit ning tarka dramaturgi. Käesoleval juhul olid tingimused täidetud mõlemast aspektist ning eraldi tuleb esile tõsta kandvate rollide esitusega tähelepanu endale fokuseerinud orkestrisoliste Toomas Vavilovit ja Mihkel Peäsket. Tõnu Kaljuste dirigendifaktuur Nielseni interpreteerimisel oli absoluutses vastuolus dirigendipulti kaunistanud paabulinnusabakujulise lillekompositsiooniga. Tema vaoshoitud mravinskilik maneer sobib ideaalselt Nielseni kivi mäkke veeretava potentsiaalse energiahulga kehastamiseks, mis õigel ajal orkestris nagu iseenesest kineetiliselt vallandub. Ainult haruharva tundus, et see dünaamiline vallandumine kipub üle keema, kuid adekvaatne korrektiiv oli kiire tulema. Igatahes möödunud hooajast pärit Jorma Panula Nielseni Viienda mark sai Kaljustelt väärilise paarilise.

Anders Hillborgi Klarnetikontserdi esitaja Martin Fröst on virtuoos, kes suudab ühendada ühtseks etenduseks klarnetimängu balletiga. Arvan, et minusugune konservatiiv peaks taunima taolist kooslust, kuid tunnistan häbelikult, et mulle meeldis. Meeldis nii klarnetimäng kui kaasneva etenduse meisterlikkus. Lisaks kõigele olen veendunud, et kontserdi muusikalised väärtused said lavastuselt tublisti lisa. Paabulinnusaba dirigendi sabas oli nüüd küll absoluutselt paigas ning Kaljuste väljus endast sellele vastavalt. Vähe sellest – täiendas kulminatsiooni omapoolse intoneeritud röögatusega ning suutis orkestrilt välja meelitada vokaalseid ja tonaalseid üminaidki.

Selline pidulik, eepiline ja lustlik muusikapäev oli anno 2004 Tallinnas.