Buratino ja palju uudishimulikke lapsi

22. november 2004.

Üle poolesaja korra lapsi teleka ette meelitanud Buratino ja sõbrad kolisid mõneks päevaks Estonia kontserdisaali ning andsid koos Eesti suurima, vanima ja tähtsaima orkestriga neli kontserti.

Buratino, Pierrot, Artemon ja Malvina meenutavad natuke omaaegseid Leopoldi, Äput ja Postikana. Saatesse kutsutud ja saabuvad külalised, nagu ka külastatavad kohad, rahuldavad Buratino ja ta sõprade uudishimu. Selles ilmselt peitub saate menu, sest lastelgi jätkub «mikse» lõpmatuseni.

Kontsert «Buratino, sõbrad ja orkester» oli tegelikult samasugune uude kohta ja olukorda sattumise lugu, sest kammipilli ansambliga esinemise ebaõnnestunud plaanist saab alguse imevahva kohtumine suure sümfooniaorkestriga.

Veel rikkumata fantaasia

Justkui muuseas antakse saali kogunenud lastele teada, et suurima pillide rühma sümfooniaorkestris moodustavad eri suuruses keelpillid, et kõikide laste lemmikuid – löökpille – mängivad rõõmuga täiskasvanud mehedki ja et koos musitseerimiseks peab üksteist väga hästi tundma.

Kõigi nelja kontserdi piletid olid ammu enne esietendust välja müüdud. Järelikult oli huvilisi ja uudishimulikke lapsi enam kui küll. Kontserditutvustuses seisnud märge, et kontsert on mõeldud eelkõige nooremale ja keskmisele koolieale, ei heidutanud väiksemaid lapsi ja nende vanemaid.

Õige kah, sest see oli tõepoolest igati sobiv ka palju väiksematele lastele. Tagatipuks kipun arvama, et ilmselt suutsid paljud lapsed süstida klassikalise muusika armastamise pisiku ka mitte kunagi varem kontserdisaali sattunud vanematesse.

Kõige väiksemad vaimustusid pelgalt ilusatesse värvilistesse kostüümidesse riietatud näitlejaist ja nende lauldud lauludest. Kooliealised panid tahes-tahtmata midagi dirigent Toomas Vavilovi sõbralikust ja õpetlikust jutust orkestri, orkestrimuusika ja musitseerimise kohta kõrva taha ning laste vanematel avanes võimalus kuulata klassikalise muusika pärle.

Ei tea, kas oskasid nutikad lapsed kavalehelt välja lugeda, et äraarvamiseks ette mängitud Griegi «Mäekuninga koopas» tegutses koll, või oli see tõesti laste rikkumata fantaasia vili? Minus igatahes süvenes veendumus, et lapsed saavad palju enamast aru, kui me loota julgeme.

Ei midagi kauget

Kontserdi alguses kõlanud Benjamin Britteni «Noorte teejuht orkestri juurde» võinuks ärgitada uuele teatriskäigule – Estonias mängitakse ju praegu Benjamin Britteni lasteooperit «Väike korstnapühkija», mille on lavale seadnud Jaanus Rohumaa ja mis räägib ooperi valmimisest.

Huvitav, kas Buratino, Pierrot, Artemon ja Malvina on ooperit kirjutada ja lavastada proovinud?

«Väikeste luikede tants» Tšaikovski balletist «Luikede järv» kõlas kontserdil ka! Eks vist ikka sellepärast, et peaaegu kõik väikesed tüdrukud unistavad või on unistanud baleriinitööst. On lummav vaadata, kuidas väikesed lapsed vaatavad laval tantsivaid baleriine!

Tsiteerin ERSO produtsenti Gea Mägit: «Klassikaline muusika – see pole midagi kõrget ja kauget või midagi eriti suurt ja tähtsat, tuleb ainult kohale tulla ja kuulata.»

Toomas Vavilov, Priit Võigemast, Anti Reinthal, Karol Kuntsel, Maria Soomets teavad seda kindlasti juba ammu, rääkimata orkestrantidest. Nüüd teavad seda aga ka Buratino, Pierrot, Artemon, Malvina ja neli saalitäit väikseid kontserdikülastajaid.

ERSO ja telesaate «Buratino ja sõbrad» tegelased
19. novembril Estonia kontserdisaalis