Mahleri suurteos Paavo Järvi väärilises tõlgenduses

MAHLERI Sümfoonia nr 2: ERSO, tütarlastekoor Ellerhein, RAM ning Orla Boylan (sopran) ja Lilli Paasikivi (metsosopran) PAAVO JÄRVI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 3. XII.

Mahleri hiidsümfoonia ettekanne ERSO-lt on sündmus, mida võiks võrrelda Wagneri ooperi lavaletoomisega Estonia teatris. Määratu esituskoosseis (suur orkester, solistid, koorid), eksistentsialistlikust filosoofiast kantud tekst, osalt lava tagant kõlav muusika ning teatraalne värvikus teevadki selle sümfoonia ooperilaadseks. Teise sümfoonia kirjutas Mahler ka ajal, mis järgnes ooperidirigendina mitmel pool Euroopas veedetud aastaile. 40aastase mehe elu- ja ooperimaailma kibestumise kvintessents nii filosoofilisel kui muusikalisel tasandil.XIX sajandi lõpu hilisromantismi kalduv helikeel tundub sellise eksalteeritud hingeseisundi väljendamiseks ainuõige. Juba veidi kriipiv, keerulisem ja teravam kõlamaailm sobib edasi andma mõtet: “Oo, valu, sa kõikeläbistav! Sinust olen ma vaba! Oo surm, sina kõikevõitev! Nüüd oled võidetud sina!”

Mäetipp ei jää saavutamata

Ja Paavo Järvi on sellise suure vormi puhul vägagi sobiv dirigent. Varasemate aastate “gaasipedaal põhjas” emotsionaalsuse asemele on tulnud rahu ja ülevaatlikku haaret. Aga Mahleri partituuris on ka iga paari lehekülje tagant “nicht eilen” (mitte kiirustada). Seda vaoshoitud, lõpuks siiski väljalahvatavat energiat suudab “keskmine” Paavo Järvi ideaalselt ohjata ja doseerida. Mahleri partituur on lisaks pillirohkusele ka tihe ja komplitseeritud. Samal ajal mitmed erinevad rütmikihid ja temaatilised materjalid. Muusika on juba arhitektuuriliselt ülesehituselt võimas, põnev ning mõjuv. Eks sellest rohkusest ja keerukusest olid tingitud ka teatud vajakajäämised: rütmilised loksud ja intonatsioonivääratused. Sündmuse kaalu ja emotsionaalset laengut arvestades polnud need aga nii tähtsad. Kuigi sümfoonia alguse pea esimese puhkpillisoolo vääratus tekitas eelarvamusliku õhkkonna, tuli edaspidi veel palju õnnestunud, säravaid puhkpillisoolosid ja ansambleid.Märkimisväärne oli teose esimese osa tume koloriit – korduvalt esinev peateema puhul oli kandev roll tšellodel. Viiulitele oli antud vaid lühiajalisemaid ja vähem tähtsaid, vastukaaluks helgelt avanevaid motiive.

Nii ooperile kui romantismile omaselt rabasid kontrastid: esimese osa vaikuse traagika tšellode pianissimo-teemas ja sädemeid pilduvad vaskpillide repliigid. Puhkpillide dissoneerivad akordid – ainuomane kibe jõulisus, mis märgistas hästi programmilise teose ideed. Mitmetest valdkondadest (kirjandusest, loomisprotsessist ja elust) inspireeritud Mahleri muusika avas kavalehel hästi ka Maia Lilje pilguheit autorile ja teosele, tõeline sissejuhatus kõnealusesse maailma.Sümfoonia II osa oli küll puhkehetkeks esimeses osas valitsenud raskepärasusest, kuid ka siinne idüll Viini tantsuviisidega oli antud mingi ohu aimdusega. Habras tantsulisus oli kuidagi irreaalselt unenäoline – selle lõhubki tšellode ja kontrabasside “sisseparistamine”.

Ilu ja iroonia

Kolmandas osas on isegi partituuris märge “Mit Humor” (“Huumoriga”). Tegelikult pigem irooniaga. Jällegi tantsulise motiivi peale kostavad eellöökide käuksatused, mis mõjuvad kuidagi pierrot’likult, halekoomiliselt. Tõesti teatraalselt värvikas: kord kostab orkestrist justkui kiljatusi ja koleerilist naeru, kord haarab puhkpillide hullunud tants. Neljanda osa alguses mõjub metsosoprani (Lilli Paasikivi) pehme tämbriga vokaal palsamina. Äkki on hingematvat ilu. Veelgi teatraalsemaks teevad teose nüüd juba lava tagant kostvad pillirühmad – kuni selleni välja, et laval kõlab väiksem koosseis kui kuskil publiku selja taga rõdul. Ühe sümfoonia kohta ennekuulmatu. Ja partituuris veel märge: kaugelt kostev orkester peab kõlama ebatavaliselt. Ja liikuma. Lähenema. Siin tekib paralleel “Traviata” surmastseenis lava tagant kostva karnevalimuusikaga. Nii Verdi kui Mahler on selles oma ajast ees (võõristuse ja räigete kontrastide aeg saabub XX sajandi kunstis).

Kogu vokaal, nii koorid kui solistid, on väga head ja esitavad oma dünaamiliselt ekstreemsed (vaevukuuldavast piano’st katarsisliku forte’ni) partiid hästi. Eriti jääb aga meelde Lilli Paasikivi soe ja pehme metsosoprani hääl. Lõpukulminatsioonis õigustab end muidugi Orla Boylani võimas sopran.Ja vastuvõttki oli vääriline: täissaal aplodeeris sama kaua ja tormiliselt kui mõne ooperi esietendusel. Paavo Järvi kavade puhul torkab silma teatud suursugune atraktiivus ja sellega kaasnev publikumenu.