Aktuaalne

ERSO hooaja eriline algus

Ia Remmel, Muusika

1. november 2006

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester on sel aastal pealinna ja suuremate linnade saalidest käinud esinemas ka palju eksootilisemates kohtades. Juunikuus käidi Kihnus, tänavuse kontserdihooaja üks avakontserte toimus aga 9. septembril Kuressaares. ERSO sõitu Saaremaale toetas tema suursponsor AS Reval Auto. Kontserdi piletitulu läks istepinkide muretsemiseks Kuressaare kesklinna.

Selles, et kontsert toimub harjumuspärasest erinevas keskkonnas, on midagi väga romantilist. Seesama fenomen toimib suvefestivalidel, kui esinetakse väikelinnade hubastes paikades, maakirikutes ja lausa looduse keskel. Kui kammermuusika mängimiseks leiab kõikjalt ruume, siis orkestri kontsert vajab tõesti suurt saali. Kuressaares on olemas uus kultuurikeskus, kuhu näiteks sobivad väga iga-aastased Kuressaare kammermuusika päevad. Sümfooniaorkestri mahutamiseks jääb see saal aga väikeseks. Kuressaare uus spordikeskus, kus kontsert toimus, oli aga hea leid. Saali mõningast võimlalikku kõledust mahendasid drapeeringud ja valgustus ning tekkis igati meeleolukas miljöö. Ka akustika oli seal küllaltki meeldiv. Spordikeskuse saal sai rahvast täiesti täis, kohale oli tulnud üle tuhande kuulaja.

ERSO kontserdikavad on juba mõnda aega koostatud n-ö kindla peale. Tavaliselt on kavas tuntud headuses sümfooniline muusika, enamasti alati mõni instrumentaalkontsert, või siis sisustab kava mõni eriti haarav suurteos (Mahleri sümfooniad selle aasta kevadhooajal). Leian, et selline valik on hea, ERSO on saanud endale arvuka ja kindla publiku ning kontsertide tase on igati stabiilne. Samas teeb ERSO ka eksperimentaalsemaid kavu. Kindla peale kõlas ka selleaastase avakontserdi kava: Elleri “Koit”, harras kui rahvushümn; Sergei Rahmaninovi Esimene klaverikontsert ja tänavuse juubilari Dmitri Šostakovitši Kuues sümfoonia. Avakontserti juhatas ERSO peadirigent Nikolai Aleksejev.

Esimene klaverikontsert on Rahmaninovi noorpõlveteos, kirjutatud 18-aastaselt. Sellest hoolimata on see küps ja lõpetatud teos, kus avalduvad juba kõik Rahmaninovile iseloomulikud stiilijooned: meloodiad, võimsa haardega tehnika ning kirglik tundetoon. Kontserdi solist, 32- aastane Eldar Nebolsin on õppinud kunagise Nõukogude Liidu korüfee Dmitri Baškirovi
juures, kes juba pikka aega elab ja töötab Hispaanias. Hispaania on nüüd ka Nebolsini kodumaa. Nebolsin on Santanderi konkursi ja 2005. aastal esmakordselt toimunud Svjatoslav Richteri konkursi võitja. Kuigi lähemad või kaugemad konkursivõidud ei ole just alati interpreedi taseme garantiiks, siis siin ei tulnud milleski pettuda: Nebolsin on usaldusväärne ja oskuslik interpreet. Tema Rahmaninovi-tõlgendus oli tehniliselt täpne ja stiilitundlik. Ainult selline “ette aimatav”, pianist ei üllatanud, vaid kõndis justkui palju kordi sisse tallatud radu.

Kahekümnenda sajandi suure sümfonisti Dmitri Šostakovitši looming on ühtaegu nn üldinimlik ja peegeldab samas oma kummalisevõitu ajastut. Selles muusikas on kannatust ja meeleheidet, ajastu marsid, massilaulud ja loosungid ilmuvad siin läbi iroonia, nagu kõverpeeglis, ja tihti on neis midagi kurjakuulutavat. Kuues sümfoonia jääb Šostakovitši kahe erakordselt tuntud tippteose, Viienda sümfoonia ja Seitsmenda, “Leningradi” sümfoonia vahele. Võrreldes nendega pole Kuues nii monumentaalne. Aeglane esimene osa kulgeb mõtlikus toonis, kiires teises osas vilksatab alatasa žanrilisi kujundeid, kolmas osa on irooniline tants. Nikolai Aleksejev on kahtlemata väga hea Šostakovitši tõlgendaja. Sümfoonia tunnetuslik külg oli ehe ja mitte ülepakutud. Väga meeldis orkestri kõla, kord voolav, ümar ja laulev, siis terav ja täpsete algustega.