Kalle Randalu (50) + 200 = W. A. Mozart

01. detsember 2006.

“Mozart & Randalu III”: KALLE RANDALU (klaver), KRISTJAN RANDALU (klaver) ja ERSO JOHANNES GORITZKI (Saksamaa) dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 24. XI.

Pealkirjas toodud tehte võib sooritada ka vastupidi, kuid mõte jääb samaks. Eesti pianismi läbimurdemees professor Kalle Randalu tähistab oma ümmargust sünnipäeva Mozarti loominguga. Oli ju Kalle Randalu see pianist, kes esimesena 1980. aastatel hakkas kollektsioneerima rahvusvahelisi laureaaditiitleid. Selleks ajaks olid möödas need ajad, kui edu saavutamiseks piisas ühest võidust ja neid ühtesidki meil varem polnud. Tasub ikka meenutada, et 1981. aastal tuli laureaat Schumanni konkursilt, siis kohe Tšaikovski konkursilt (1982) ja seejärel võit Münchenist ARD konkursilt (1985).

See oli eesti interpretatsioonikunsti läbimurre maailma ja seda tingimustes, kus pääs nimetatud võistlustele abreviatuuri USSR esindajana oli eriti keeruline, isegi keerulisem kui konkurss ise. Palju aega varem, kui sellest said teada Randalu õpetajad, kaaslased, rääkimata kuulajatest, tundis ta ära, et Wolfgang Amadeus Mozart on tema helilooja. Seda võimatum oleks ette kujutada, et Kalle Randalu tähistaks oma juubelit teisiti kui kombinatsiooniga Mozart & Randalu, seekord siis sünnipäeva eelõhtul koos ERSO, poeg Kristjani ja saksa dirigendi Johannes Goritzkiga.

Huvitav kava, kus peale Mozarti Kontserdi G-duur KV 453 ja kahe klaveri kontserdi Es-duur KV 365 esimese teosena hea sõbra Lepo Sumera Sümfoonia nr 1 ja veel Kristjan Randalu (1978) teos klaverile ja kammerorkestrile “Nach dem Anfang vom Ende” (2003). Küllap on seegi sümboolne, et Sumera Esimene sümfoonia on sündinud autori klaveriloost “Pala aastast 1981”. Sumera I sümfoonia on võrdlemisi väljakujunenud esitustraditsioonidega eesti sümfonismi klassika ning alati on huvitav nautida värsket tõlgendust.

Johannes Goritzki on Düsseldorfi muusikakõrgkooli tšelloprofessor ja dirigent, kes asutanud oma orkestri Deutsche Kammerakademie Neuss am Rhein ning salvestanud rohkem kui 35 CDd. Othmar Schoecki Tšellokontserdi plaadistus tõi talle GP des Discoboles de l´Éurope. Suurte kogemustega muusik-dirigent midagi eriti uut Sumera teose interpretatsioonis ei nuputanud, kuid ega traditsioonidel baseeruv esitus head teost ei riku küll. Mõnevõrra vajaka jäi ehk Sumera dramaturgia mõistmisest, seda loen autori tugevaimaks küljeks, kuid lihtne see ju polegi.

Klaverikontserdi KV 453 esitust kuulates tundus, et siin oli dirigendi kontakt orkestriga parem ja loomingulisem. Kalle Randalu on üks vähestest interpreetidest, keda kuulates suudan unustada asjaolu, et minult on tellitud arvustus. Mis tähendab, et naudin esitust, tunnistades eelarvamust, et see on väga hea. Mozart Randalu kaudu on ikkagi nii loomulik protsess, et siin ei tehta muusikat, vaid elatakse selles. Kõige muu hea ning parema kõrval olid eriti nauditavad Andante dialoogid puupuhkpillidega. Milline peaks olema Mozarti kontserdi keelpillide koosseisu suurus, on ilmselt kokkuleppe küsimus ja sõltub akustikast, orkestri mobiilsusest ja pianisti soovidest oma taotluste teostamisel. Mind ei häirinud asjaolu, et I viiuleid oli 6 pulti ja II viis pulti – mind häiris tõsiasi, et Sumera sümfoonias oli I viiuleid ainult ühe mängija võrra enam.

Teine kontserdipool algas Kristjan Randaluga nii autori kui interpreedi isikus. Tema neljaosaline teos on sedavõrd improvisatsiooniline, et klaveri soolopartiid kirjas ei olegi – partituuri pidepunktidele toetudes improviseerib pianist soolopartii. Aegu tagasi tegi samu trikke Niccolo Paganini, kuid temal olid selleks teised põhjused, nimelt ta ei soovinudki, et keegi veel tema teoseid esitaks. Helilooja Kristjan Randalu puhul vist sellised põhjendused ei kõlba, asi on seletatav tema kui jazzmuusiku olemusega, aga mine sa tea. Pean tunnistama, et see teos just minu muusika ei ole, ent kui tuua paralleele kirjandusest, siis võiks öelda, et “päris lahe lugemine”. Midagi enamatki peab seal olema, sest saali keskrõdu tõstis ju korralikult tunnustava kiidukisa. Teose esimese osa pealkiri “Der Weg weg” andis põhjust mõtiskleda autori huumori päritolu üle, sest meie Hiiumaa kodanikud ei ütle kunagi lihtsalt “lähme ära”, vaid hoopis “hakkame nüüd minema minema”.

Finaaliks pakutud “püha vaimu” kontsert kahele klaverile isa ja poja esituses oli absoluutselt juubeldav ning tuli Rondo kadentsist korrata, sest ega muidu poleks “minema minema” keegi hakanudki.