Aktuaalne

Palju õnne sünnipäevaks, meie ERSO!

Riina Luik, Postimees

19. detsember 2006

Sel 18. detsembri õhtupoolikul 1926, täpselt kell kuus jäi ühes Tallinna vanalinna korteris, Pika ja Vaimu tänava nurgal hiirvaikseks. Õhk oli ootusärevusest ja pingest paks. Keegi tõmbas valge taskurätiga viimast korda läbi higiste pihkude, keegi kohendas mikrofoni, kolmas sättis kes teab mitmendat korda noote puldis paremini. Kolm muusikut, viiuldaja Hugo Schütz, tšellist Alfred Vaarmann ja klaverimängija Anna Sivitski tõstsid üheaegselt käed. Kõlas avatakt. Pinge kadus ja Eesti esimene raadioülekanne viis kuulajateni kauni muusikalise tervituse. Sel hetkel, väga tagasihoidlikes tingimustes, tehti aga ajalugu – sündisid Eesti Raadio ja meie tulevane esindusorkester…

Aasta hiljem kolis juba pea neljakordseks paisunud Tallinna Raadio-Ringhäälinguorkester Estonia teatrimajja ning esinemised otse-eetris muutusid regulaarseks ja oodatud sündmuseks. Orkestrantide tööpinge ja entusiasm oli meeletu: raadioeetris oldi kuus päeva nädalalas, pühapäeval anti sageli kaks kontserti, lisaks avalikud esinemised. Suuremate ülesastumiste tarvis ühendati jõud üleaedsete, Estonia teatri orkestriga.

Julgus ja avangardsus

Kui 1939. aastal asus peadirigendi kohale Heino Elleri õpilane Olav Roots, oli orkestris 39 pillimeest, aasta hiljem juba 75. Lühikese ajaga suutis Roots orkestrist igati arvestatava kollektiivi voolida. Kontserttegevusele ja raadioesinemistele lisaks asuti ka esimeste helisalvestuste kallale.

Vaatamata puhkenud maailmasõjale ja sellele, et saatus orkestrandid eri rindejoonte taha pillutas, ei jäänud Tallinna muusikaelu soiku. Osa endisi orkestrante eesotsas hilisema peadirigendi Roman Matsoviga teenisid muusat Jaroslavli kunstiansamblites, need, kes aga itta ega läände ei läinud, mängisid hoolimata laval vahetuvast riigisümboolikast edasi.

Sõja lõppedes tagalast naasnud muusikuid ootas ees tõeline šokk – kodumaja Estoniat ei olnud enam. Ajutise peavarju leidis jõudumööda taastuv orkester praeguse Inglise kolledži saalis ja kuigi elu oli raskemast raskem, olid muusikaõhtud publikust pilgeni.

1950. aastal asus Raadio sümfooniaorkestriks ümber nimetatud kollektiivi etteotsa tagalas dirigendina debüteerinud Roman Matsov. Mees, kes nõukogulikku repertuaaripoliitikat eirates julges kuulajateni tuua nii klassikute vokaalsümfoonilisi suurvorme kui ka esmaesitleda ebasoosingus Stravinski, Schönbergi ja teiste 20. sajandi heliloojate avangardseid teoseid.

1950ndate lõpus ja 1960-ndate algul tekkis koostöö välisdirigentide ja -solistidega ning orkester alustas esmakordselt ringreise Eestis ja N. Liidus. Oluline pööre saabus orkestri elus 1960. aastal, mil Matsovi kõrvale asus noor Neeme Järvi.

Kuusteist aastat orkestri eesotsas olnud Järvi teene oli mängutaseme tuntav tõus, avardunud repertuaar ja helisalvestuste tegemine. 1970ndatel viisid esimesed menukad välisreisid orkestri Rumeeniasse, Bulgaariasse ja Kuveiti.

Uued, keerulised ajad

Järvi lahkudes võttis peadirigendi koorma enesele Peeter Lilje, kelle juhatamisel kanti ette ja salvestati palju maailma väärtmuusikat ja Eesti uuema põlvkonna heliloojate uudisloomingut, võeti julgelt ette vokaalsümfoonilisi suurvorme.

1980ndate lõpp ei olnud murranguline mitte ainult Eestile, vaid ka ERSO-le. Välisriikides nähtu, kodus valitsev ebaselgus, palgaraha puudusel sundpuhkusel olek – see kõik laastas orkestrantide ridu ja moraali nagu keeristorm. 1999. aastal ERSO direktorina alustanud endine orkestrant Andres Siitan tõdeb, et raudse eesriide langemine tekitas täiesti uue olukorra muusikute ja publiku jaoks: orkestrist lahkusid paremat elu ja tööd otsima ligi pooled mängijad, publikul aga tekkis võimalus orkestrit võrrelda maailma parematega. ERSO on mänginud isegi neljale inimesele saalis…

Need olid kibedad ajad

Nii seisiski peadirigendiks tõusnud Arvo Volmer silmitsi küsimusega, kuidas laialijooksnud orkestriga üldse tööd teha. Ometi õnnestus Volmeril teha imet, kuigi väga riskantsete võtetega: tööle võeti noori muusikuid otse koolipingist, pillirühmade etteotsa tõusid seni neljandal ja viiendal positsioonil mänginud muusikud. Kui Neeme Järvi 1993. aastal taas ERSOt juhatas, polnud vaat et pooled orkestrantidest legendaarset dirigenti oma ihusilmaga näinudki… nii noored olid nad!

2001. aastal võttis ERSO ette veel ühe julge sammu, lüües oma kontserttegevuse lahku Eesti Kontserdist. Ees ootas nii väljakutseid, võimalusi kui ka tohutu ebakindlus. Samm-sammult hakkas edu siiski tulema mõlemal rindel. Esialgu võimatuna tundunud ülesanne on täidetud: kontserdid lähevad täissaalidele.

Grammy laureaat

2004. aastal pälvis ERSO esimese Eesti muusikakollektiivina ülimaineka Grammy auhinna, New York Times nimetas ERSO helikandja Sibeliuse kantaatidega 2005. aasta parimaks üllatajaks klassikalise muusika vallas, tänavu saadi BBC Music Magazine’i auhind orkestrimuusika kategoorias. Suur au oli orkestrile esinemine Torino taliolümpial koos Eesti Filharmoonia kammerkooriga Olari Eltsi juhatamisel kohalikus katedraalis.

Praegu võrreldakse ERSOt õigustatult, igasuguse hinnaalanduseta maailmatasemel orkestritega. Ihaldusväärne esinemiskutse mainekale PROMSi festivalile Londonis või New Yorgi Carnegie Hallis oleksid märgiks jõudmisest äravalitute sekka.