Vana hea ERSO lasi kõlada vene rikkumata hingel

ERSO reedesel kontserdil Estonias tegi puhkpillikoosseis võimsat tööd.

Mõnikord on kodused asjad nii toredad. Igareedesel kontserdil on ruumi laiutada, näod on tuttavad, orkester loivab rahulikult sumisedes lavale. Midagi on teisiti ka – seekord on viiuldaja või pianisti asemel orkestri ees lugeja, näitleja Raivo E. Tamm. Ta on harjumatult korralik ja lipsustatud ning loeb teksti rahulikult ja artikuleeritult, nagu raadios laste õhtujuttu.

1934. aasta film “Porutšik Kiše” põhineb Juri Tõnjanovi satiirilisel novellil, mis räägib Vene imperaatori Paul I aegsest bürokraatiast. Kontoriametniku kirjaveast sündis olematu inimene, kes keisri korraldusel ülendati eliitkaardiväe vahtkonda, saadeti Siberisse, kutsuti tagasi, laulatati, anti ametikorter ja kontor, kuulekuse eest määrati mõis ja tuhat hinge, ülendati kindraliks ja viimaks maeti riiklikult maha. Tsaari suuremeelsused on kannustatud soovist võtta enda kõrvale lihtne inimene, kelle tänulikkuse paistel käsi soojendada. See on loo üks tahk, teine aga riigiaparaadi tingimusteta kuulekus vormitäitmises.

Nende nähtuste varal näitlikustatakse suurriigi ebaefektiivset toimimist. 1934. aastal oli film ilmselt osa tsaarivastasest propagandast, aga selline olukord sobitub sama hästi ükskõik millisesse diktaatorlikku ühiskonda.

Prokofjevi muusika oli ootuspäraselt väga ilus. Sisse oli põimitud vana kirikulaul, mida ka näiteks Sting on kasutanud oma laulus “Russians”. Oma lihtsa südantlõhestavusega kujutab ta rikkumata vene hinge. Sellele vastandub salakaval ja brutaalne element, mis Prokofjevile endale kujutas tõenäoliselt Nõukogude argipäeva, vastavad instantsid aga pandi uskuma, mida vaja.

Kõlajõud pääses mõjule

Teksti vahelelugemine hakkis muusikat tuntavalt, orkester jäi ettevaatlikuks. Aleksejev juhatas kaalutletult, muusika liikus stoiliselt, ilma tseremoniaalsuseta, nagu lugugi. Sealjuures olid kõik detailid peened, helikangas õhuline ja teravate piirjoontega nagu jäätunud ämblikuvõrk. Ei olnud pakse värve, millega me vene muusika puhul harjunud oleme. Need tulid kontserdi teises pooles.

Šostakovitši 10. sümfoonia algas vaikselt, tundlikult ja sumedalt, pikkade pinevate liinidega. Orkester tegi väga head koostööd, oli muusikasse klammerdunud ja hingas katkendlikult. Harjumatu, et Šostakovitši muusika võib olla nii põhjamaine ja konsoonne. Aga ega möllajad jää Nõukogude tingimustes igavesti riuklikuks, neisse ilmub suur ahastus, mis teinekord leiab peaaegu romantilise väljenduse.

Õhkõrnad klarnetisoolod vahelduvad tungivate, järsult katkevate tihkete poognatõmmetega nagu Rootsi polskas. Võrdlema võib jäädagi, muusikailm on suur ühine ruum, kus ei liiguta kinnisilmi – enamik heliloojatele külge poogitud stiilimääratlusi on kõvakäelised üldistused. Järgmiste osade dissoneerivas nõudlikus kõlamassis tunneb Šostakovitši juba ära. Siin on ta omas elemendis ja haarab jäägitult oma võimusse. Mõjule pääsevad ERSO ekspressiivsus ja kõlajõud. Kõik on üks suur väljaelamine, mis ei jäta ruumi hillitsetusele.

Šostakovitš kasutab orkestri kõiki avarusi. Ta on äärmuslik isegi õrnuses, tal ei ole keskpärast muusikat. Tohuvabohus tuli ilmsiks orkestri ja dirigendi ülim koordineeritus. Dünaamilised kontrastid olid lausa ehmatavad. Pidevalt kostis helilooja muusikalisi initsiaale, motiivi DeSCH. Kammerlikumatele otsingutele ja rõõmsamatele välgatustele järgnes hüsteeriline lõpp. Dirigent lasi kummardada tervel puhkpillikoosseisul, nad olid teinud võimsat tööd.

Kontsert  30. novembril Estonia kontserdisaalis: ERSO, dirigent Nikolai Aleksejev. Kavas: Prokofjev – süit muusikast filmile “Porutšik Kiže”, Šostakovitš – sümfoonia nr 10 e-moll