Eesti muusika päevad – üks kord aastas, kõigile

01. mai 2008.

Intensiivne, hingestatud ja ilus muusika

Risto Joosti juhatusel toimunud ERSO kontserdiga “Sümfoonilised hääled” (4. aprillil Estonia kontserdisaalis) kaasnesid kahtlemata suured ootused ja lootused, ning õigustatult – kõik teosed rikastasid kuulajate taju ja mõttemaailma ning suutsid mitmeski mõttes üllatada.

Esimene üllataja oli noor helilooja Kristo Matson oma 2005. aastal Lepo Sumera konkursil eripreemia saavutanud orkestriteosega “Cantus in memoriam Malera Kasuku”, mis kõlas nüüd esiettekandes. Teosel oli mõjuv vorm ja instrumentatsioon, näiteks löökpillide ja keelpillifažolettide kasutus. Austusavalduse ja mälestusmuusika kohaselt oli tunda mõningaid sarnasusi Sumera muusikale omase faktuuri ja harmooniaga, kuid helilooja suutis kõike seda oskuslikult sulatada iseseisvaks helikeeleks.

Järgmine üllataja oli vanameister Eino Tamberg, kellelt kõlas esiettekandes lausa kaks teost häälele ja orkestrile, milles soleeris kütkestavalt Helen Lokuta. “Lumepuu” Kalju Lepiku, Juhan Viidingu ja Ene Mihkelsoni tekstidele lõi hingestatud ja ilusa atmosfääri, oli väga orkestraalne, dramaatiline, täis pingeid ja üksteisesse sulanduvaid kõlavärve. Vahel võis muusikas märgata midagi richardstraussilikku ning akordikas kumas mõnikord läbi ka varasemale Tambergile tüüpilist käsitlust. Teine uudisteos “Canto” oli ilma tekstita vokaliis, meloodiline, osalt ka fragmentaarne muusika, milles oli tunda helilooja üheksakümnendate aastate stiilijooni, näiteks saksofoni ja hääle dialoogis või iseäralikus klarnetikasutuses. Meelde jäid unistuslikud harmooniad ja muusika igavikuline hõng.

Üllatada suutis ka Margo Kõlar, kelle uudisteos “Et tõusta taevasse” oli kaunite harmooniate ja filmimuusika joontega habras helimaailm. Doris Kareva pingestatud luuleridu oli helilooja väga mõjuvalt ümber paigutanud – muusika oli tõepoolest unenäoline ja midagi jäi justkui ütlemata, leides resonantsi alles kuulaja siseilmas.

Viimane selle õhtu uudisteos, Timo Steineri “Spectacle” manas kuulajate ette hoopis teist laadi kõlamaailma: algul võimsad löögid, hiljem mõjuvad kontrastid, kurb meloodia peaideena, kummaline ja leidlik instrumentatsioon, mis mõjus kohati nagu lonkav mängutoosimuusika, efektne trummeldamine keelpillide korpustel. Edasi ka rockilikumad lõigud. Kui kõik haihtus, jäi ainult mälestus, kuid milline suurepärane mälestus!

Viimase üllatuse valmistasid aga orkester ja Risto Joost sellega, et enne lisapala lahkus dirigent puldist, kinnitades publikule, et ERSO suudab edukalt mängida ka ilma dirigendita. Seejärel kõlas orkestrilt efektne improvisatsioon eesti rahvaviisidel, mis oli pühendatud äsja avatud Viljandi Pärimusmuusika Aidale.