Saksa surmaihaluse poeesia – keeldumine elu peenrahast

23. mai 2008.

Esitada Gustav Mahleri (1860–1911) „Laul maast” hooaja lõppkontserdina on muusikalt suurejooneline ja tekstilt kõnekas valik. Räägib ju tekst ühest küljest ilu ülistamisest ning teisest lahkumisest. Muidugi paraku põhjalikust ja kunstilisest lahkumisest – saksa XIX sajandi poeesiale omasest surmaihalusest.

ERSO ja orkestri peadirigendi Nikolai Aleksejevi variant oli suhteliselt kahe jalaga maa peal – praktilisem, elutervem. Helilooja on teost nimetanud sümfooniaks lauludega. Siin on poeesia-teksti osakaal äärmiselt suur, nii et selle mõju on tuntav ka pikkades instrumentaalosades. Meeleolud on mõjutatud Mahleri isikliku elu fataalsetest sündmustest: lapse surmast, töökoha kaotamisest ja ta enda südamehaigusest. Osade pealkirjad räägivad lahkumisvalus nähtud maailmast ja selle ilu ülistamisest: „Joogilaul maailma viletsusest”, „Üksildane sügises”, „Noorusest”, „Ilust”, „Joobnu kevades” ja „Hüvastijätt”. Kusjuures viimane osa kestab proportsionaalselt teistest palju kauem – tervelt 28 minutit.

Teose esimese osa eripäraks on kaunid magusad üles lahenevad käigud, kord vaid orkestri, kord jälle tenori partiis. Suhteliselt haruldane võte ja seetõttu kindlasti ka mõjuv. Neid käike võib ju veelgi rohkem välja tuua ja meeleolu sel kombel eriti peenendada. Või vastupidi – mitte rõhutada ja taotleda üldist kindlamat-tihedamat helipilti. Nikolai Aleksejev valis viimase variandi.

Tenor Donald Litikerile (USA) tundub teos väga lähedane olevat, sest ta esitas selle peast ja oli asja juures kuidagi eriti hingestatult. Paraku polnud tema hääl kuigivõrd kandev ja nii mängis orkester esimeses osas tema partiist dünaamika mõttes päris tugevalt üle. Nii et laulja jäi ilmselgelt pingutades orkestrile ikka alla ja tundus sellest ka ise üsna häiritud olevat.

Kaine talupojamõistuse variant
Kogu tervikettekande puhkpillisoolod olid vaimustavad, eriline tänu Nils Rõõmussaarele ja Mihkel Peäskele. Teise osa alguse soolod olidki kohe sulni kõlaga, väljendades seda erilist seisundit, surma lähedusest heidetud tagasipilku maailma võlule ja täiuslikkusele. Need sooloepisoodid ehk kompenseerisidki esimesest osast jäänud väikese poeetilisuse puudujäägi. Kolmanda osa algul hakkas tenor n-ö vanast hirmust „pressima”, ent hiljem õnneks vabanes loomulikku hääleandmisse. Ning neljanda osa hilisromantiline ülevoolav nautlemine oli tõepoolest elamuslik, meelde jäi sopran Marianna Tarassova (Venemaa) duett orkestri kontsertmeistri Arvo Leiburiga. Viiendas osas sai tenor endast küll parima anda ja nii kulges helitöö finaali, mis ongi loo sisuline kokkuvõte. Peaaegu pooletunnist „Hüvastijätulaulu” on tavaliselt raske kuulata ja osa kipub lagunema just oma perioodiliselt hääbuva helikeele tõttu. Üksikud ekstaatilised mälestuspuhangud („Oo ilu! Oo igavesest armust – elust – joobnud ilm!”) vaid suurendavad kontrasti kaduva reaalsusega. Keeldumine elu „peenrahast”, see on siin teksti läbiv idee.

Nikolai Aleksejev on teinud aga praktilise ja mõistliku otsuse ning kujundanud viimasest osast elutervema sümfoonilise poeemi. Katarsist küll ei saanud, aga see-eest mõjus too episood terviklikult ja veenvalt. Marianna Tarassova sai ennast samuti kogu selle pika osa vältel maksma panna. Tema aldihääle mahe sügav volüümikus voogas üle orkestri ja kõlaline tasakaal oli äkki lausa ideaalselt paigas. Sügava tooniga lauldud „Die Welt schläft ein” („Maailm unne jääb”), toetatud omakorda harfi ja fagoti soolode poolt, oli esituslikule täiuslikkusele päris lähedal. Ning ka viimased sõnad „Ewig… ewig” („Igavesti”) jäid kaunilt saali helisema.

Kokkuvõttes saab ERSO pingelise hooaja lõppakordiga igati rahule jääda: Mahleri suurteose ettekanne oli igas mõttes soliidne ja samas ka mitte liiga trafaretne, kogukõla kompaktne ning orkestrisoolod väljendusrikkad.