Aktuaalne

“Joonase lähetamine” kui sümbol

Ia Remmel, Postimees

24. november 2008

Kontsert: Rudolf Tobias «Joonase lähetamine». Esitajad ERSO, RAM, oratooriumikoor, Voces Musicales, Estonia poistekoor ja solistid, dirigent Neeme Järvi

21. novembril Estonia kontserdi­saalis Rudolf Tobiase oratooriumi «Joonase lähetamine» ettekanne paar päeva tagasi oli ehk üks tähendusrikkamaid Eesti riigi 90. sünnipäevale pühendatud sündmusi.

Geeniusi sünnib harva, Eesti-suuruses riigis üliharva. 1873. aastal Hiiumaal ilmavalgust näinud Rudolf Tobiasel oleks olnud eeldusi geniaalsuseni küündida. Tema palavikuline, ülevoolav andekus ei saanud keeruliste elutingimuste tõttu vormuda rohkearvulisteks teosteks, kuid see, mis ta on järele jätnud, on tähenduslik.

Kui «Joonase lähetamine» pärast mitmeaastast tööd valmis, oli Tobias juba siirdunud Saksamaale avaramaid tegutsemisvõimalusi otsima. Tema võimekus leidis seal ka hindamist, 1912. aastal kutsus tollane Berliini kuningliku muusikaülikooli rektor Hermann Kretzschmar ta pärast «Joonase» partituuriga tutvumist sinna õppejõuks

«Joonase lähetamine» on oma ajastule omaselt suurejooneline teos. Siin on tavalisest suurem orkester, kolm koori ja viis solisti. Teose tekst on kokku pandud prohvet Joona raamatust, psalmidest ja mitmetest piiblikohtadest.

«Joonast» kuulates ja teksti jälgides tekib imetlus, kui erakordselt hästi on see hiiglaslik teos vormiliseks tervikuks saanud. Sümbolite ja juhtmotiivide võrgustik ei lase muusikalisel materjalil killustuda. Teose koorinumbrid toetuvad kõige sügavamalt Bachi ja Händeli traditsioonidele. Midagi erilist on ka sellest teosest hoovav pühadust tundev, aukartlik religioossus.

«Joonases» on hingeliigutavalt imelisi kohti, nagu teise pildi Jumalast hüljatuse öö, suur koorifuuga esimese osa lõpul ning lõpuks teose kuulsaim osa – «Sanctus». «Sanctus» pole sugugi vähem hümn kui ametlik Eesti hümn, kõlades ülimalt tähendusrikkana juba 1989. aastal, mil see 1909. aastal valminud teos esimest korda tervikuna ette kanti.

«Joonase lähetamine» jõudis kuulajateni tänu Vardo Rumessenile. Tema n-ö avastas selle teose, kogus kokku käsikirja, redigeeris ja täiendas puuduvat ning korraldas esituse, veenis ja vaimustas.

Niisama tähenduslik nagu teos, oli ka selle ettekanne. Neeme Järvi on «Joonase lähetamist» korduvalt juhatanud, muu hulgas 1995. aastal Rootsis ja Soomes, 1998. aastal Austraalias Melbourne’is, 1999. ja 2000. aastal Saksamaal ning 2003. aastal Venemaal Peterburis.

Loomulikkus ja vabadus, millega teos tema käe all kulgeb, vajub sügavustesse ja tõuseb kõrgustesse, on muljetavaldav. Ligi kolme tunni pikkune suurvorm mõjub kui üks sügav hingetõmme.

Solistide Pille Lille, Merle Silmato, Juhan Tralla, Rauno Elbi ja Johann Tilli kõrval olid ettekande suurimateks tähtedeks koorid. Kuigi Eestis pole vokaal­sümfooniliste teoste ettekandmiseks enam suurt segakoori, oli RAMist ja naishäältest kokku pandud väga hea tasemega oratooriumikoor. Ingellikult ja kaunilt mõjusid Estonia poistekoori hääled ning chorus mysticus Voces Musicales.