Tasub huvi tunda

05. november 2010.

EMTA SO, solistid Marie-Helen Rannat (viiul) ja Anne Ilves (vioola), dirigent Toomas Kapten 30. X Tallinna Metodisti kirikus.

Eesti muusika esinduskollektiiv ERSO elab  praegu keerukas situatsioonis, kuid on kõigele vaatamata läbi aegade parimas tippvormis. Milline on aga meie sümfoonilise kultuuri baas, see paistab välja sealt, kus kasvavad järeltulijad ehk Eesti muusikaakadeemia keelpilli- ja puhkpilliosakondadest, kelle üliõpilased moodustavad EMTA sümfooniaorkestri. Nii nagu kogu meie elu koosneb parematest ja halvematest päevadest, on olnud lugu sellegi orkestriga. On  olnud aegu, mil see laboratoorium on suletud, siis töötanud tõrgetega või olnud hiilgevormis ja mahus võrreldav ER SOga, et taanduda jälle „normi piiresse”. Selle orkestriga on saanud oma esimesed kogemused meie tippsolistid muusikakõrgkooli algusaegadest peale. Õppekollektiiviga on töötanud enamik meie dirigente ja ka rida väliskülalisi. EMTA SO seekordset kontserti juhatas Toomas Kapten. Pean oma meelehärmiks tunnistama, et  sellised kontserdikorraldajad nagu Eesti Kontsert, ERSO ja Tallinna Filharmoonia kipuvad minu põldu ahendama, andes välja järjest täpsemaid ja huvitavamaid trükiseid. Kõnesoleva kontserdi korraldajate kohta seda öelda ei saa: liiga palju näpukaid, mõni isegi natuke naljakas. Põhiteosena esitati Robert Schumanni IV sümfoonia d-moll, kuid kavalehe tutvustuses seisab II sümfoonia – võib arvata, et näpukas – tekst sobis siiski ettekantava sümfoonia  juurde. Kavas oli ka põnev instrumentaalteos, Max Bruchi Topeltkontsert op. 88 e-moll. Annotatsioonis märgitu, nagu olnuks algselt tegu viiulile ja klarnetile komponeeritud kontserdiga, on päris loogiline, aga ei vasta tõele.

Teose originaal on mõeldud klarnetile ja vioolale, millest hiljem on tehtud kontserdil esitatud versioon. 

Kuid tuleb tunnistada, et kavaleht andis ka väga huvitavat informatsiooni, seda eelkõige esinejate kohta. Teatavasti on meie võimekad üliõpilased nii varakult hõivatud töö, ja vastutusrikka tööga, et jääb ainult imestada, millal  nad veel õpivad. Bruchi Topeltkontserdi esitasid Marie-Helen Rannat (viiul) ja Anne Ilves (altviiul), tehes seda suurepäraselt. Rannat õpib EMTAs neljandat aastat professor Alexander Fischeri ja Sigrid Kuulmanni juhendamisel. Hea on see, et ta on valitud ELi Noorteorkestrisse, mida juhatab Vladimir Ashkenazy, aga töötab ka Eesti tippkollektiivides nagu Tallinna Kammerorkester ja on Estonia orkestri 2. kontsertmeister (!). Ilves õpib akadeemias professor Tõnu Reimanni juures ning töötab ERSOs ja Tallinna Kammerorkestris. See on ju tegelikult tore, kui võimed lubavad nii hõivatult tegutseda. Kuid küsimus on, kas see on perspektiivis nende suhtes otstarbekas. Järgmine meeldiv informatsioonilaine tabas lugejat kavalehe rubriigis „Toomas Kapten”. Muidugi teame-tunneme teda kui teenekat maestrot, kuid kui täpselt? Kas teame, et ta on olnud Vanemuise teatri, ER i segakoori,  sümfoniettorkestri Tallinna Noortefilharmoonia ja EMTA segakoori peadirigent? Või et juhatab praegu Bergslageni Kammersümfoonikuid, Stockholmi orkestrit Filialen, Ålesundi SOd, kammerkoore Cantus Saima ja Klassinen Kuoro ning teeb külalisdirigendina koostööd Plzeňi Raadio SO ja Hiina Rahvusliku SOga?       

Kontserdi avas Respighi teos „Linnud”, mis on autori versioon barokimeistrite lauto- ja klavessiinimuusikast. Efektse orkestratsiooniga  teose esitus kannatas partituuri tasakaalu või õigemini tasakaalutuse all, mis oli kindlasti seotud ka kiriku akustikaga. Kogumulje jäi esituslikult mõnevõrra kramplikuks, eriti orkestrisolistide osas. Järgnenud Bruchi teose ettekanne õnnestus igati ja esitajad, eriti Rannat, ilmutasid meie nooremate keelpillisolistide kohta harvanähtavat muusikalist aktiviteeti ja lavalist enesekindlust. Õhtu tippesituseks see ka jäi. Tõnu Kõrvitsa teos „Passacaglia” (2009) on  Eestis kõlanud mullu 12. märtsil Vanemuise kontserdisaalis ja päev hiljem Estonia kontserdisaalis Malmö muusikaakadeemia orkestri väga heas esituses. Tookordset esitust seekord ei ületatud – tuleb oodata järgmisi. Ka segas siin vase ja keelpillide kõlavahekord, mida süvendas veelgi tromboonide asumine pjedestaalil, mis lausa kõrgus orkestri kohal. Finaaliks esitatud Schumanni Neljas sisaldas selgelt tajutavaid viimistlusmärke, mis polegi akadeemia  orkestri sesoonse töökorralduse juures alati iseenesestmõistetav, ja tasakaal taastus päris normaalseks. Peab siiski nentima, et keelpillide lavaline ja eriti kõlaline aktiivsus paneb EMTA orkestrandid raskesse olukorda, kui neil tuleb kord kõrvuti istuda ERSOkatega. Aga see juhtub juba järgmise kuu alguses Šostakovitši Neljanda ettekandel Paul Mäe juhatusel.

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=11521:tasub-huvi-tunda-&catid=5:muusika&Itemid=12&issue=3320