Aktuaalne

ERSO – soliidses eas juubilar, kes ei kavatsegi rahuneda

Riina Luik, Kultuuripealinn

16. detsember 2011

Täna õhtul süttivad Estonia kontserdisaalis tuled, lavale astub maestro Neeme Järvi ning kahe äärmiselt suurt meisterlikkust nõudva sümfooniaga tähistatakse meie kultuuriidentiteedi ühe kandja  – Eesti Riiklik Sümfooniaorkestri  85. sünnipäeva. Kuna just täna esitletakse orkestri väärikat ajalugu kokkuvõtvat raamatut, räägime orkestri direktori Kadri Tali ja kauaaegsete orkestrantide Arvo Leiburi ja Peeter Sarapuuga eelkõige ERSO tänasest ja homsest päevas, muusikast ja muusikutest, järelkasvust ja publikust, lava ja saali vahelisest sünergiast, tänu millele saab ühest muusikaõhtust Suur Elamus ning püüame määratleda orkestri kohta Eesti kultuurielus.

Riina Luik (RL): Viimastel aastatel räägitakse aina suurtest ja põhjapanevatest muutustest, mis ei ole jätnud puudutamata ka kõrgkultuuri. Kuidas teie neid muutusi  orkestrandi, pedagoogi, publiku ja ka nende protsesside otseste suunajate rollis olles tunnetate?  

Kadri Tali (KT): Me ei saa me rääkida muutustest vaid viimastel aastatel, sest maailm muutub kogu aeg. Kuid kui vaadata maailma suuri ja väärikaid orkestreid, siis on tõepoolest igal pool praegu rasked ajad ning toimuvad muutused, mis nõrgestavad paljusid muusikakollektiive: orkestrite koosseise vähendatakse, need isegi lakkavad eksisteerimast, sponsorrahad on kokku kuivanud. Kuid koosseisude vähendamine ja orkestri projektipõhiseks muutmine ei nõrgesta ainult orkestrit, vaid nõrgestab kogu rahvast – on ju muusika näol tegemist ühe olulisima põhiväärtusega meie elus. Ma loodan, et rahvusorkestri taoline „reformimine“ ei tule Eestis kellelegi mõtteisse.     

Peeter Sarapuu (PS): Muusikutena mõtleme me liiga palju sellele, et peame ennast õigustama. Pidevalt räägitakse, et Eestis on palju andekaid sh muusikaliselt andekaid noori, et see on meie rahvuslik rikkus ja potentsiaal. Muusikaline anne on üks andekuse liike, mis võib avalduda väga erinevates valdkondades. Anne saab areneda ainult siis, kui on olemas motivatsioon ja soodne keskkond. Kui meil poleks praegusi tippmuusika kollektiive, poleks mõtet ei muusikakoolidel ega muusikaakadeemial. Meie laste muusikaline anne jääks  välja arendamata, sest puudub taustsüsteem ja motivatsioon, kuna pole kuhu pürgida. Kaudselt mõjutab see aga ka teiste andekuse väljendusvormide arengut. Anne areneb välja ainult  keskkonnas, kus ta leiab rakendust ja väärtustamist. Võime küll luua muusikakoole, kuid kui meil pole ooperit, kammerkoori või sümfooniaorkestrit, kus õpitut realiseerida, pole sel kõigel mõtet. Me peame endalt otse küsima: kas Eesti tahab jääda alltöövõttu tegevaks, või saada uusi väärtusi loovaks, innovaatiliseks riigiks? Ja sellepärast polegi muusikutel vaja muretseda, et kas me ikka tohime olemas olla – tohime küll!

KT: Parim tõestus ERSO vajalikkusest on see, et meil on iga nädal kontsert ja iga nädal on saalis pea tuhat inimest – järelikult midagi me ikka oleme suutnud õigesti teha. Meid vajatakse. Minu, ja usun et kogu orkestri jaoks pole küsimus selles, kas meid on vaja, vaid hoopis selles, kuidas edasi liikuda, areneda, kuidas ühitada vanad ja uued väärtused üheks tervikuks ning kuidas tänapäeva muusikamaailmas oma koht leida. ERSO ei taha elada  ajaloohõngulisus maailmas, pelgalt oma rahvusliku sümfooniaorkestri staatuse najal – me tahame olla uuenduslikud, modernsed ja noortepärased.  

RL: Õnneks Eesti riik siiski rahastab oma esinduskollektiive, võrreldes paljude lääne orkestritega on see ERSOle suur privileeg.

KT: Minu arvates on olukord täpselt vastupidine: Eesti riik on väga priviligeeritud seisuses, et tal on rahvuslik sümfooniaorkester! See on üks neid tugisambaid tänu millele me võime öelda, et meie rahvusriik on püsinud – juba 85 aastat on meie kultuurielu saanud toetuda neile väga andekatele muusikutele, meil on järjepidev muusikaharidus ja tugev muusikakultuur. Jah, meil on riiklik toetus ja see on väga oluline, sest Ameerika näited suurtest ja võimsatest orkestritest, mis peavad hakkama saama riigi toeta, sõltudes vaid sponsorlusest, on majandusraskustega olukorras, et kui riigi stabiilne tugi puudub ja muusikaline kõrgkultuur ei ole riigi kultuuripoliitika oluline osa, siis polegi võimalik orkestril ega kontserdimajadel pikaajalisi plaane teha, kõik kukub kokku.           

PS: Maailma orkestrite rasket olukorda tõlgendame me tihti valesti isegi muusikute ringis, kuid ka üldsuse tasandil teeme tihti valesid järeldusi. Näiteks aasta tagasi käis orkestrantide meilidest läbi kiri, milles paluti toetust Rio de Janeiro ooperiorkestrile, kelle kuupalk langes kärpimise tulemusena alla $  2000 kuus. Oli tohutu arutelu, et kuidas see ikka on võimalik!? Meil on selles osas kasvuruumi veel väga palju, sest ERSO palgad pole nendega isegi võrreldavad. Kuna me ei ole saanud kunagi priisata, ei muusikute ega riigi tasandil, siis meil saab olukord ainult paremaks minna.

KT: Priisata pole meie muusikud tõesti kunagi saanud. Ja muusikul ei ole võimalik minna vahepeal kuhugi tasuvamale tööle või minna pärast proovi koju ja lihtsalt olla – sa pead lakkamatult töötama oma meisterlikkuse nimel. Tippmuusikut võib julgelt võrrelda tippsportlasega, kuid erinevus on selles, et muusik ollakse elu lõpuni ja ka tippvormis tuleb olla kogu elu.  

RL: Kuid ometi haarasid paljud orkestrandid 90ndate alguses pillikastid ja tõttasid Soome või kaugele läände, publik jooksis laiali…    

PS:  Orkestrandid ei pagenud Eestist mitte sellepärast, et siin oleks nii väga vilets olnud. Palk ei olnud, ega ole ka nüüd määrav, sest kuigi palgavahe on endiselt märkimisväärne, tahetakse nüüd ERSOs mängida. Suurim erinevus, mis ilmselt kõiki Soome minejaid sõna otseses mõttes vapustas, oli töökultuuris. Hirmus oli aga tõesti see, kui saalid 90ndate algul tühjaks jäid, seda nimetatakse „ERSO ajaloo raskeks ajaks“ ja mil kogu tööprotsess muutus täiesti väljakannatamatuks. Musitseerimine on aga suur ühine põlemine, tänu sellele sünnib muusika ja kontserdist saab sündmus. Olen selle ise läbi elanud kui hämmastavalt lühikese ajaga on võimalik tappa muusikute motivatsioon ja initsiatiiv, hävitada orkestri vaim. See sama oht ähvardas orkestrit ka eelmisel aastal aset leidnud sündmuste ajal. Aga see kõik peegeldub ju muusikas! Orkester on nagu sõpruskond, kus kedagi ei jäeta maha ja ka dirigent on osa sellest, koos vastutatakse tulemuse eest ning see tekitab sünergia, annab tohutu loomingulise jõu. Nüüd on see kõik ka ERSOs tavapärane ja see on üks neist põhjustest, mis sellele arenguhüppele muusikute poolt vaadatuna on tõuke andnud. Iga muusiku jaoks on tohutu nauding olla selliste protsesside sees, kus tunned, et iga uus nädal on kasvõi natuke parem kui  eelmine.

KT:  Ühel see õnnestub, teisel ei õnnestu, kuigi muusiku isiklik õnnestumisel on kahtlemata omaette suur väärtus. Kuid kui korraga on laval sada inimest, saame me selle seisundi poole vaid püüelda, ja püüdlemegi, et olla ka ise õnnelikud seda tehes, mida teeme. Olla selles seisundis pidevalt, on minu meelest saavutamatu, kuid just see teebki selle protsessi huvitavaks ja jätkusuutlikuks – see püüdlus on pidev.

RL: Kas majanduslikult rasked ajad on kuidagi mõjutanud ka publiku lojaalsust, kõrgkultuuri tarbimist laiemalt?   

KT: Kui keegi ütleb, et ta peab raskete aegade tõttu loobuma kallitest muusikali- või kinopiletitest, siis see ei ole tasand, millest me ERSO puhul räägime – ERSO puhul räägime me ühe rahva ja tema kultuuri, eesti heliloomingu, laste hariduse ja muusikahariduse järjepidevusest ja kestmajäämisest ning seda kõike väga pikas perspektiivis vaadatuna. ERSO töötab iga päev just nende asjade nimel. Ka muusikaharidusel poleks mingit perspektiivi, kui selle ainsaks väljundiks oleks iPodis „kokku pressitud muusika“. Tõelise muusika väljund ja muusiku eneseväljenduse koht on kontserdisaalis.

Arvo Leibur (AL): Muusika puhul, ja üldse kõrgkultuuri puhul, on nii nagu paljude teistegi meie elus oluliste asjadega, et sellel on nähtav ja nähtamatu osa, ning vahel on just see nähtamatu olulisemgi. Kui ei ole tippteadust, pole nö lihtsat teadust, kui ei ole tippkultuuri, pole ka kultuuri tavatasandil. Ja kui palju me tarbime isegi väljaspool kontserdisaali (kõrg)kultuuri, ilma, et me seda fakti endale teadvustaksime! Kuid kas me saaksime tarbida muusikat, kui poleks selle loojaid ja esitajaid? Ja teine selle nn nähtamatu panuse tahk – läbi oma pideva meisterlikkuse lihvimise, on võimalik muusikuil luua nivoo, millega kuulaja kõike ülejäänut kõrvutab ja võrdleb.

RL: Kui rääkida tõeliselt heast orkestrist, siis millised need kriteeriumid üldse olla võiksid – kunst on ju nii subjektiivselt tunnetatav ja hinnatav?

PS:. Hea orkester on eelkõige järjepidev ja tal on vähemalt 85 aastane ajalugu selja taga. (Naerab.) Kuid see ei ole iseenesestmõistetavus – hea orkester, isegi kui tal on väärikas ajalugu selja taga, on iga päev natukene parem, kui ta oli eile, ja mis siis, et ta juba täna on hea, peab tahtma olla homme väga hea ja ülehomme väga, väga hea. Hea orkester peab suutma vältida tagasilööke. See on lõputu protsess – me ei saa ühel ilusal päeval öelda, et nüüd me olemegi head, oleme valmis.

RL: Dirigent Paavo Järvi on rääkinud, kuidas ta käis Ameerikas orkestri tutvustamise ja  klassikalise muusika populariseerimise nimel koolides, spordisaalides, kaubanduskeskustes… 

PS: Mina olen sügavalt seda meelt, et peaksime käima rohkem väikeste koosseisudega üle vabariigi mängimas, minema oma majast välja.   

KT: Töö noortega on kindlasti üks olulisi tahke ERSO tegevuses ja ma ise olen aastaid tegelenud just noortega, püüdes leida viise, kuidas neid kontserdisaali tuua. Kontserdipiletid ei ole ületamatult kallid ja oleme leidnud võimalusi teha lastele soodsamaid pakkumisi. Meie juurde on leidnud tee mitte ainult muusikakoolid, vaid ka üldhariduskoolid. Väga suur saavutus oli meie meeskonna poolt käivitatud uued kontserdisarjad: „Jubilate“, „Meistriklass“, „Saaga“, „Concerto“ – need suurendasid märgatavalt kontserdihuvi. Mis majast väljas käimisse puutub, siis ERSOL on haruldane võimalus kutsuda publik meie oma saali ning ma sooviks, et see oleks koht, kuhu tullakse rõõmuga ja aukartustundeta. Suure Muusika ees. Miks peaks publik üldse ERSO kontserdile  tulema – sest ta saab sealt elamuse!  

RL: Publik tuleb teadlikult elamuse järele, kuid tegelikult vajab ju orkestrant laval samuti seda  õnnelik-olemise-tunnet. See rõõm on ideaalsel juhul kahepoolne. Pärast õnnestunud kontserti on ju ka muusikud hoopis teist nägu.

PS: Muidugi, isegi juhul kui nad ei taha seda õnnetunnet otseselt väljendada, paistab see ikkagi välja. Kuid see tunne ei käi kaasa mažoorsete sümfooniatega, vaid isegi siis, kui muusika kannab endas ängi, nagu näiteks mitmed Šostakovitši sümfooniad – neis on midagi puhastavat. Reeglina on publik heatahtlik, ning laval olles tunned, et sinu vastas istub saalitäis sõpru ja toetajaid ning eks siis püüad ka omalt poolt sõpradele parimat pakkuda. Hea emotsioon levib, kandub edasi, ja mis on tegelikult muusika  – emotsioonid!

AL: Publikust rääkides –  kui võrdlen Eesti publikut suurte Lääne-Euroopa kontserdisaalide publikut, siis torkab eelkõige silma meie publiku suhteline noorus.

 RL:  Kõrgetasemelise orkestri olemasolu on tohutu stiimul ka meie heliloojate.

KT: Kahtlemata. Ja mul on hea meel, et alates järgmisest aastast on ERSO juures taastatud resideeriva helilooja koht, kelleks on Helena Tulve. Ma leian, et eesti muusika tellimine on meie kohus. Kuid tasemel orkester on ka stiimul Rahvusringhäälingule salvestusi teha ning kunagi ei salvestata ju vaid pelgalt muusikateost, vaid ka meie kultuurilugu. Ning kui vaadata ERSOt juhatanud ja koos orkestriga esinenud muusikute nimesid, siis võib julgelt öelda, et ERSO on olnud tihedalt seotud ka maailma muusikaajaloo suurte nimedega.

RL: Kuhu edasi, ERSO?

KT: Veebruaris ootab ees kontsert Groningenis; eeloleval kevadel ja sügisel anname kontserte Peterburi Filharmoonia suures saalis, kus ERSO pole juba aastakümneid esinenud; sügisel oleme kustutud esinema vastavatud Helsingi Musiikkitalosse. 2013. aasta sügisel ootab ees Ameerika turnee. Ja me ei tee küll suurt kära, kuid tegelikult oleme juba mõnda aega salvestanud plaadimaterjali, sel hooajal on kavas koos maestro Neeme Järviga salvestada kõik „Jubilate“ sarja kontserdid, kõik Brahmsi sümfooniad ja Šostakovitši kantaadid  Paavo Järvi dirigeerimisel. Mis aga meile ehk veel kõige olulisem – pea igal reedel tahame olla Estonia kontserdisaali laval oodates kohtumist oma publikuga.

FB

  • ERSO sünnipäevaks peetakse 18. detsembrit 1926, mil läks raadioeetrisse selle eelkäija – Tallinna Raadio-Ringhäälingu trio esimene kontsert.  
  • ERSO nime kannab orkester alates 1975. aastast.
  • Alates 2001. aasta jaanuarist on ERSO iseseisev kontsertorganisatsioon.  
  • ERSO peadirigentideks on olnud: Olav Roots (1939-44); Paul Karp (1944-50); Roman Matsov (1950-63); Neeme Järvi (1963-79); Peeter Lilje (1980-90); Leo Krämer (1991-93); Arvo Volmer (1993-2001); Nikolai Aleksejev (2001-2010); Neeme Järvi (2010 – k.a).