Aktuaalne

TÄHT: Maestro Gennadi Roždestvenski

Toomas Velmet, Muusika

15. detsember 2014

“Maestro” on teatavasti itaaliakeelne sõna, mis tähendab meistrit. Seda sõna kasutati kui kõrgeimat austust väljendavat terminit klassikalise muusika ja ooperi suurte, maailmas üldtunnustatud meistrite, eelkõige dirigentide puhul. Ma kasutasin meelega minevikuvormi, sest olevikus kipub see austav sõna liigse kasutuse tagajärjel devalveeruma. Kiusatus on siinkohal esitada mõned näited meie ajakirjandusest: Venemaa ekstreemse ajakirjanduse maestro, suguvõsa uurimise maestro, šokolaaditootjate maestro, maestro landimeister (!). Küsimuse all ei ole nende meistrite oskused, küsimus on, miks peaks neid nimetama itaaliakeelse sõnaga. Ma ei oska paremini probleemi sõnastada, kui on teinud Mati Hint: “Eks paradigma, narratiiv ja diskursus kõla uhkelt ka siis, kui kohal pole neist ühtegi, ja kes kõik on karismaatilised, legendaarsed, maestrod, ja mis kõik on piibel või saaga – isegi vargapoiste seiklused võivad ajakirjaniku käes muutuda legendaarseks saagaks ja magamistoaperversiteedid seksipiibliks. Ükski sõna pole enam püha. Tugevasti hinnanguliste sõnade kergekäeline kasutamine toob kaasa semantilise inflatsiooni ning tundub, et seegi pole üksnes keele häda, vaid ka praaliva Eesti ühiskonna semiootiline probleem.” (Sirp 24. IV 2009.) Seepärast kirjutan mina dirigent Gennadi Roždestvenski nime koos auväärt meistrit tähendava sõnaga “Maestro”, suure algustähega.

Dirigent-imelaps
Maailmas vene dirigentide nimekirja tipus trooniv Maestro Gennadi Roždestvenski on sündinud 1931. aastal Moskvas. Ta on dirigent Nikolai Anossovi ja laulja Natalja Roždestvenskaja poeg. Gennadi haridustee on standardne vene (Moskva) andekate laste tee. Esmalt Moskva keskmuusikakool, mille lõpetas pianistina, ja siis Moskva konservatoorium, temal professor Lev Oborini klaveriklass ning oma isa Nikolai Anossovi dirigeerimisklass. Nikolai Anossov (1900–1962) oli Nõukogude Liidus nimekas dirigent, juhatades sellist silmapaistvat kollektiivi nagu Moskva Riiklik Akadeemiline Sümfooniaorkester. Selle orkestri hilisematest dirigentidest mäletatakse meil veel ehk Veronika Dudarovat, kes oli 29 (!) aastat selle peadirigent, ja ka praegust peadirigenti aastast 1989 Pavel Koganit, kelle isa oli teatavasti möödunud sajandi tippviiuldajaid Leonid Kogan.

Gennadi Roždestvenskit võib vist kutsuda dirigentide seas imelapseks, sest kes veel võiks oma eluloos märkida, et Moskva konservatooriumi suures saalis – selles metropoli pühamus – dirigeeris ta esimest korda 19-aastasena ja veelgi kõrgemas pühamus ehk Suures Teatris debüteeris ta 20-aastaselt.

Asjatundjad on jaganud Maestro dirigenditee etappideks ning esimene neist hõlmab 1950. aastate algust. See oli Nõukogude Liidus keeruline aeg, mil Prokofjevi muusika ei kõlanud ja Šostakovitš oli põlu all, rääkimata Stravinskist, Bartókist, Ravelist jne. Kümnendi teisel poolel hakkas juba tekkima võimalusi ja Roždestvenski oli varmas seda kasutama. Ta leidis endale lähedase autori Prokofjevi näol, kelle looming on talle lähedaseks jäänud tänaseni, ja eriti Stravinski, keda seni tema sünnimaal ei tuntudki.

NSV Liidus esirinnas
Järgmisel etapil saavutas Maestro talent ja looming väärika koha vene ja ka maailma muusikakultuuris. Sellesse aega jääb Roždestvenski peadirigenditöö kahes bolšoi’s: 1961–1974 BSOs ehk Üleliidulise Raadio ja Televisiooni Suures Sümfooniaorkestris ja 1965–1970 Suures Teatris. Need olid auväärseimad ametikohad konglomeraadis, mida kutsuti NSVLiks. Täiesti eriline on Roždestvenski osa BSO arengus, millest sai sel ajal erakordselt kõrge tasemega sümfooniline kollektiiv mitte ainult kodumaal, vaid kogu maailmas. Gennadi Roždestvenski oli dirigent, kes tõi NSVLis oma orkestriga ettekandele Stravinski, Honeggeri, Messiaeni, Schönbergi, Weberni, Villa-Lobose ja teiste loomingut. Ta ei olnud siin alati esimene, kuid kindlasti oma interpretatsioonis meeldejäävaim ja kuulajatele 20. sajandi autorite loomingust enim pakkuv. 1974. aasta oli kahjuks pöördepunkt Maestro ja BSO elus. Oli aeg, kus nn kompetentsed organid sekkusid järjest jõhkramalt kunstiliste kollektiivide ellu seoses nn viienda punktiga passis ehk rahvusega. BSO juutidest orkestrantidele ei antud väljasõiduviisasid, mis seadis löögi alla orkestri kunstilise taseme ja sisemiljöö ning asi jõudis selleni, et peadirigent lahkus protesti märgiks. Kuid see ei muutnud riiklikku kultuuripoliitikat ja tal lasti rahus minna. Tema kohale määrati tookord rahvapilliorkestri dirigendina tuntud Vladimir Fedossejev, mis kutsus esile massiliselt anekdoote ja millele järgnes seisak BSO kunstilises elus. Tõde austades tuleb siiski lisada, et Fedossejev töötas ennast aja jooksul üles ja suutis BSO taandarengu peatada, kuigi Roždestvenski orkestri oreool ja loominguline erksus enam ei taastunud.

Loe edasi ajakirja Muusika detsembrinumbrist.
Vaata ka ajakirja Muusika kodulehekülge.