Aktuaalne

Seitse emotsionaalset süiti* teemal «Kuidas ma ERSOga Kölnis käisin»

Noor sarmikas pianist Olga Scheps jäi pärast proovi veel klaveri taha, et koos helitehnikutega viimased nüansid paika timmida. Miski ei tohi jääda juhuse hooleks ei publiku ega ka mitte Lääne Saksa Ringhäälingu jaoks, kes kogu kontserdi üles võttis. Foto: Riina Luik.

Postimees, Riina Luik, kultuuriajakirjanik, Köln-Tallinn

14. mai 2016

Vähemalt saja üheteistkümnes eesti peres helises 5. mail kella kolme ja nelja vahel varahommikul äratuskell. Midagi polnud parata – meie esindusorkestri muusikud pidid jõudma 21-tunniseks kujunenud (t)ööpäeva jooksul läbi Helsingi Kölni lennata, end hotellis sisse seada, keha kinnitada, pillid häälestada ja orkestriproovi teha, et astuda hilisõhtul parimas vormis nõudliku saksa publiku ette.

Vastutus oli seda suurem, et Kölni filharmoonia saalis astus ERSO oma 89-aastase ajaloo jooksul üles esimest korda ning kontserti salvestas ka Lääne-Saksa Ringhääling. Seda muusikamaratoni lähedalt näinuna tuleb tõdeda, et see oli orkestrile üsna ränk katsumus, millest aga auga välja tuldi.

Süit nr 1. Kuidas bussiga Kölni saab?

Festivalikorraldajad on orkestrile Düsseldorfi lennujaama vastu saatnud kaks bussi kavaga kaks eri lendudega saabuvat seltskonda nendega hotellidesse toimetada. Vene keelt kõnelevad bussijuhid ei vaeva logistikaplaaniga ülearu kaua pead, jagavad esimesed saabujad kahte pooltühja bussi, i pojehali! Selmet võtta kurss noolsirgele Saksa Autobahnile (Düsseldorfi ja Kölni vahet on u 60 km), keerab juht aina väiksematele kõrvaltänavatele, kuni leiame end ühtäkki äärelinna eramute vahelt. Ilmselgelt pole me Kölnis! Et hiiglaslik buss selle pürjelliku idülli keskel üleüldse kuhugi pöörata saaks, peab selle tagaots vuhisema üle eesaedade tulbipeenarde. Tõehetk – et miski on totaalselt viltu – koidab bussijuhile siis, kui kolleeg annab telefonitsi teada, et sõita tuleb hoopis teises suunas ning teise lennuga saabunud on maha jäänud… Bussijuhile ei tule pähegi, et nõukaaeg on meiegi keelepagasisse üht-teist jätnud ning j- ja m-tähega algavaid sõnadel ei tule lõppu enne, kui toru teise otsa ilmub saksa pool ja venekeelsed vandesõnad asenduvad Scheiße’dega («sitt, totaalne jama»). Aga lõpp hea, kõik hea! Köln tervitab muusikuid südasuvise palavusega ja õitesse mattununa: sirelid, kastanid ja kirsid on pillavas õitevahus, õhus on selline lõhnade müriaad, et raske on hingata.

Sel ajal kui meie muusikud juba õhtuseks kontserdiks valmistusid, lustis ja lebotas kohalik rahvas täiel rinnal Rheinparkis. Foto: Riina Luik.

Sel ajal kui meie muusikud juba õhtuseks kontserdiks valmistusid, lustis ja lebotas kohalik rahvas täiel rinnal Rheinparkis. Foto: Riina Luik.

Süit nr 2. Kogu linn on külili.  

Tõsiasi, et Kristuse taevaminemise püha kohalikele nii tohutult korda läheb ja seda nii joviaalselt tähistakse, on pisut üllatav. Teisalt – eks olnud Köln tähtis usukeskus ja piiskopikants juba frangi kuninga Karl Suure ajal. Kuid muidugi pole põhjus, miks linnarahvas kui üks mees end Rheinparki pikali on visanud, võileibadel, pitsal ja kesvamärjukesel hea laseb maitsta, mitte usuline hardus, vaid suvine puhkepäev ise. Need, kes veel pikali pole, promeneerivad kaldapealsel, õllepudel näpus… Turistid seevastu on valinud oluliselt kallima variandi, vallutades tänavarestoranid ja õllepruulikojad. Need, kel elunautimine ühel või teisel moel rahaliselt üle jõu käib, sorteerivad tarmukalt prügikastide sisu. Kolmandad, kes käimasoleva meluga midagi tegemist ei taha teha, on end aga sisse seadnud Kölni peavaksali Hauptbahnhofi esisel platsil ja toomkiriku treppidel. Sisserändajate hängivad seltskonnad ei ole sealt seega kuhugi kadunud ning terane silm eristab nad kirjust rahvamassist kiiresti. Võib-olla on põhjus toimunud sündmuste ebameeldivas järelkajas, võib-olla selles, et luksushotell Dom Hotel, kus sai enam kui kakskümmend aastat tagasi šampanjaklaasi käes hoides suursuguse toomkiriku vaadet nauditud, seisis nüüd nukralt tühja ja mahajäetuna… aga miski polnud enam endine ega ligitõmbav.

Süit nr 3. Päris sillad üle Reini.

Üle Reini kaarduvaid sildu kutsutakse saksa keeles Rheinbrücken ja neid on kokku tõesti kaheksa, nagu viitab ka festivali nimi «Kaheksa silda»: kuus autodele, kergliiklejatele ja jalakäijatele, kaks raudteesillad. Esimese silla, ühendamaks jõe ida- ja läänekallast, rajasid roomlased juba aastal 310 pKr. Alpidest mitme lähtejõena alguse saanud 1230 km pikkune Rein on üks suurimaid üleujutusi põhjustav jõgi Euroopas ning Köln on aastasadu jõesängist välja murdnud veemasside all äganud. Kordi, mil ajaloolise kalaturu kandis kalad koos tulvaveega poeustest sisse-välja saalisid, pole olnud sugugi vähe. Üleujutuste rekord jääb aastasse 1784, mil vesi tõusis 13,55 m üle Kölni veetaseme näidu, kümnemeetrised tõusuveed on tavaline nähtus. Järjepidevad üleujutused tõid kaasa tohutu majanduskahju ning sundisid leidma insenertehnilisi lahendusi, mille tulemusel sai teoks ka suurt osa Kölni läbiva Reini kaldaala mitmemeetrine kergitamine. Rheinparkist on saanud nii linlaste kui ka turistide jõudeaja meelispaik. Muide, kuulus on ka Kölni sildade värv, Kölner Brückengrün ehk Kölni sillaroheline – värv, mille tellis spetsiaalselt Kölni sildade jaoks 1929. aastal toonane ülemlinnapea, hilisem Saksamaa Liitvabariigi esimene riigikantsler Konrad Adenauer.

ERSOt juhatas Kölnis hollandi noorema põlvkonna üks säravamaid dirigente, endine tippviiuldaja Bas Wiegers, kes enda sõnul nautis igat orkestriga  koos töötatud hetke. Hilisõhtuse kontserdi eel jõuti Kölni filharmoonia saalis teha ka üks lühike proov. Foto: Riina Luik.

ERSOt juhatas Kölnis hollandi noorema põlvkonna üks säravamaid dirigente, endine tippviiuldaja Bas Wiegers, kes enda sõnul nautis igat orkestriga koos töötatud hetke. Hilisõhtuse kontserdi eel jõuti Kölni filharmoonia saalis teha ka üks lühike proov. Foto: Riina Luik.

Köln 4

Vanem lavameister Jüri Korjus lipsu veel lõdvaks lasta ei saa. Foto: Riina Luik.

Süit nr 4. Lihapallid ja tomatisupp.

ERSO muusikud ei saa aga ei lebotada, restoranides hängida ega nutta taga pöördumatult muutunud aegu, sest neid ootab ees proov ja kontsert otse toomkiriku kõrval asuvas Kölni filharmoonias. Teise maailmasõja ajal elas Köln üle 262 õhurünnakut – kogu kesklinn oli maatasa ning see andis võimaluse rajada uued ühiskondlikud ja kultuuriobjektid otse ajaloolise vanalinna rusudele. Tuleb tunnistada, et tänapäeva esteetilistest kategooriatest lähtudes teeksid ka sakslased ilmselt palju asju teisiti ja halastaksid tõenäoliselt ka Kölni toomkirikule, mis lausa lämbub teda ümbritsevate betoonlahmakate ja igast küljest piiravate tänavakividest platside vahel. Filharmoonia saal valmis 1986. aastal ning see on koduks nii Lääne-Saksamaa Ringhäälingu (WDR) sümfooniaorkestrile kui ka ajaloolisele Köln Gürzenichi orkestrile. Täissaal mahutab üle 2000 kuulaja ning see on suurepärase akustikaga, igast küljest orkestrile avatud ja väga esinduslik kontserdisaal. Kölni muusikaelu on aktiivne, publikut peetakse asjatundlikuks ning siia saali saabuvad üldiselt kõik saksa ja Saksamaal kontserte andvad orkestrid.  ERSO-le on see 89-aastase tegutsemisajaloo jooksul esmakordne üleastumine Kölnis. Kontserdimaja lahke pererahvas tervitab muusikuid kosutava lõunaga: lihapallid, tomatisupp ja guljašš kuluvad kõigile marjaks ära. Ka tass kanget kohvi ei tee paha, sest kontserdieelse proovi alguseks on orkestrandid jalgel olnud juba ümmarguselt neliteist tundi.

RSOt juhatas Kölnis hollandi noorema põlvkonna üks säravamaid dirigente, endine tippviiuldaja Bas Wiegers, kes enda sõnul nautis igat orkestriga  koos töötatud hetke. Hilisõhtuse kontserdi eel jõuti Kölni filharmoonia saalis teha ka üks lühike proov. Foto: Riina Luik

Foto: Riina Luik

Süit nr 5. Muusikasillad ja «naine haamriga».

2011. aastal alguse saanud festival «Kaheksa silda» keskendub igal aastal ühele teemale ja ühe helilooja loomingule. Tänavusel festivalil toimus ligi 60 muusikaüritust ning esiettekandele tuli 14 heliteost. Festivali teemaks oli sedakorda «Muusika ja usk» ning fookuses vene helilooja Galina Ustvolksaja (1919–2006) looming. Ühe Dmitri Šostakovitši silmapaistvama, kuid põlu alla sattunud ja teenimatult vähe mängitud õpilase Ustvolksaja loominguline pärand pole suur – 27 teost –, kuid see-eest on tegu äärmiselt omanäolise ja huvitava helikeelega autoriga. Ustvolksaja oli oma ajast kaugel ees: modernne, lakooniline, ülimalt jõuline stiil koos religioossete tekstidega oli aga piisav põhjus tema teoste kavadest välja tõrjumiseks ja isiku ebasoosingusse tõukamiseks. Ustvolksaja looming sai laiemalt tuntuks peaaegu juhuslikult: Saksa noodikirjastuse Sikorski esindaja ja hollandi muusikakriitik Elmer Schönberger sattusid Leningradis kontserdile, kus kanti ette üht Ustvolskaja teost, ning tegid sellest vaimustatuna heliloojale sealsamas koostööettepaneku. Schönberger on nimetanud Ustvolskajat tema loomingu askeetliku jõulisuse, ekstreemse dünaamika ja ebatraditsiooniliste instrumendikoosluste tõttu «naiseks haamriga». Ustvolskaja kaasaegne, samuti  Šostakovitši õpilane Boriss Tištšenko aga «peeneks laserkiireks, mis suudab läbistada metalli». Šostakovitš, kes lasi oma mõttekaaslasest endisel õpilasel sageli oma pooleli olevaid helitöid hinnata, sõnas ettekuulutuslikult: «Ustvolskaja nimi saab kord maailmakuulsaks ja hinnatuks kõigi poolt, kes peavad muusikas ausust ülimuslikuks.» ERSOt Kölnis juhatanud hollandi dirigent Bas Wiegers tõdeb, et Ustvolskaja looming on tema jaoks kui muusikaline alastiolek – nii aus, kui üldse muusika olla saab.

2.05.2016 Estonia kontserdisaalis. Dirigent Bas Wiegers, helilooja Arvo Pärt ja pianist Olga Scheps. Foto: Karin Kopra.

2.05.2016 Estonia kontserdisaalis. Dirigent Bas Wiegers, helilooja Arvo Pärt ja pianist Olga Scheps. Foto: Karin Kopra.

Süit nr 6. Appi, nad kaaperdavad Pärdi!

Kölni võttis ERSO külakostiks kaasa Ustvolskaja sümfoonilised poeemid nr 1 ja 2 (1958, 1959) ja Arvo Pärdi «Lamentate» klaverile ja orkestrile» (2002). Korraldajate soov oli, et viimases astuks solistina üles Kölnis resideeriv noor vene päritolu pianist Olga Scheps. Nii dirigent Bas Wiegersile kui Schepsile oli see esmakordne koostöö ERSOga ning Kölnis üles kasvanud, hariduse saanud ja muusikuks sirgunud pianistile oli «Lamentate» ühtlasi esimene lavaline kokkupuude Pärdi teosega. Wiegers on varem juhatanud kammerorkestriga Pärdi teost «Cantus in memoriam Benjamin Britte» ja esitanud mõned Pärdi teosed viiuldajana. Viiuldajana karjääri alustanud ja kümme aastat tagasi dirigeerimisega alustanud Wiegers on üks hollandi noorema põlvkonna tunnustatumaid esindajad. Pärast Tallinnas toimunud prooviperioodi sõnab ta, et kuigi tema enda Pärdi-kogemus on kasin, usaldab ta orkestrit, kellele «see on igapäevane repertuaar». Nii Wiegers kui Scheps hindavad kõrgelt vahetut prooviperioodi Pärdiga ning peavad seda suureks privileegiks. Scheps lisab: «Mulle meeldib Pärdi teos väga – milline ilu, kui palju emotsioone see endas kätkeb!»

Kuid ometi ei saa ma kontserdi edenedes (kava algas Pärdi «Lamentatega») lahti tundest, et neid kohtumisi ja arutamisi oleks võinud maestroga olla palju rohkem. Väga maha vaigistatud orkester lasi pianistil liiga jõuliselt domineerida ning Scheps, kelle mängumaneeri suhtes läksid nii publiku kui muusikaasjatundjate arvamused diametraalselt lahku, kasutas seda oma ülimalt sensuaalse ja maneerlikuks kippunud mängumaneeriga kohe ära. Lõppkokkuvõttes mõjus see kui Pärdi teose kaaperdamine… Kuid Kölni publik andestab aplausi tugevuse ja kestuse järgi otsustades kodulinna võluvale staarile kõik või ei tee kaaperdamist märkama ning leekpunases pitskleidis Scheps laskub taas lavale, et mängida publiku meeleheaks lisapala.

Ustvolskaja jõulised sümfoonilised poeemid seevastu ei lase kaksipidi mõelda: «naine mustast august» – nagu Leningradist pärit Ustvolskaja end ise nimetas – paneb end maksma juba esimeste nootidega ning temperamentsele Wiegersile on ta vähemalt sel õhtul kindlasti parem paariline kui meditatiivne Pärt. Lootust on, et Wiegers jõuab ajapikku ka Pärdile lähemale, sest eks viidanud ta ka ise usutluses ungari dirigendi Peter Eötvösi suurepärasele mõttele: dirigent ei pea mängima mitte seda, mis on kirja pandud, vaid ta peab aru saama, mis on nootidesse kirjutatud. Ustvolskaja puhul see Wiegersil ka õnnestus, tasuks soe ja pikk aplaus koos ergutusvilede ja braavohüüetega.

Publik tõttab koju, orkestrit aga ootavad kontserdisaali tagaruumides krapsakad saksa näitsikud kosutava külma Kölni õllega ning juttu jätkub kauemaks…

RSOt juhatas Kölnis hollandi noorema põlvkonna üks säravamaid dirigente, endine tippviiuldaja Bas Wiegers, kes enda sõnul nautis igat orkestriga  koos töötatud hetke. Hilisõhtuse kontserdi eel jõuti Kölni filharmoonia saalis teha ka üks lühike proov. Foto: Riina Luik.

Kölni filharmoonia igast küljest orkestrile avatud saal, mis mahutab enam kui 2000 kuulajat, on suursugune ja väga hea kõlaga. Kuigi loožikohad orkestri taga jäid sel õhtul tühjaks, oli saal publikust meeldivalt tulvil. Foto: Riina Luik.

Süit nr 7. Juubeldav hooaeg.

Lõppenud hooaeg (kuigi esinemisi jätkub ka pärast reedel toimunud ametlikku lõppkontserti) oli nii ERSO publiku kui ka orkestri enda vaatevinklist mitmekesine ja põnev: teoks said kontserdireisid Lätti, Leetu ja Saksamaale, orkestri ees sai näha väga häid külalisdirigente, oli tõeliselt vaimustavaid muusikaõhtuid, tavapäraste kontserdisarjade kõrval teostusid köitvad filmi-, moe-, laste- ja noorteprojektid. Järgmine hooaeg tuleb aga suurejooneline ja juubeldav: tähistatakse nii ERSO 90, maestro Neeme Järvi 80, ERSO endise peadirigendi Roman Matsovi 100 ja Kalle Randalu 60 aasta juubelit! Kavad saavad olema küll mõnevõrra klassikalisemad, kuid ka sinna mahub palju vormilt ja sisult uudset: publiku ette astub terve plejaad ERSOt juhatanud ja publiku poolt oodatud-armastatud dirigente ja soliste; lisandub uus kontserdisari «Tulevikumuusika», mis ühendab laval  sümfooniaorkestri, DJ ja karismaatilised noorema põlvkonna dirigendid: Olari Eltsi, Kristiina Poska jaKristjan Järvi jt. Kontserdil «ERSO barokk» astub orkester üles väikeste kammerkoosseisudena jne. Oktoobris vallutab orkester oma pop-up-lavaga Telliskivi loomelinnaku, novembris tähistatakse orkestri juubelit kahe kontserdiga, mille solistideks on orkestri enda kontsertmeistrid, ning detsembris ootab orkestrit Neeme ja Kristjan Järvi juhatamisel ees viit Hiina suurlinna haarav kontserttuur. On, mida oodata!

* Süit on mitmeosaline muusikateos, mis koosneb sisuliselt ühendatud, kuid kontrastsetest iseseisvatest osadest.

Loe artiklit Postimehe kodulehel.