Aktuaalne

Kristjan Järvi: muusikat ei tohiks ainult kõrvadega kuulata

Kristjan Järvi peab muusika kaudu maailma avardanud inimesteks näiteks David Bowiet, Prince’i, Leonard Bernsteini ja jazz fusion’i suurkuju Joe Zawinuli. Foto: Meelis VInd.

Kristjan Järvi peab muusika kaudu maailma avardanud inimesteks näiteks David Bowiet, Prince’i, Leonard Bernsteini ja jazz fusion’i suurkuju Joe Zawinuli. Foto: Meelis VInd.

Keiu Virro, Eesti Päevaleht

22. detsember 2016

ERSO Hiina kontserditurneel orkestri ees seisnud dirigent Kristjan Järvi leidis kohalikes ideaalse publiku, keda igalt poolt tikutulega taga otsitakse.

Vestleme Järviga teisipäeva õhtul pärast Wuhani Qintai teatris toimunud kontserti. Kuni selle esinemiseni on orkestrit Hiina kontserditurneel tabanud üks ootamatus teise järel. Näiteks juba ringreisi esimeses proovis Dalianis selgus, et kohapealt laenatud kontrabassid on saabunud uhiuutena ega ole veel kokkugi pandud.

Kui orkester sõidab Hiinas ühest linnast teise rongiga, siis kõik suuremad pillid (peale kontrabasside, löökpillide ja harfi ka tšellod, tromboonid ja tuuba), esinemisriided, noodid ja suured kohvrid tuuakse veoautoga mööda kiirteid muusikutele järele. Pärast 19. detsembril toimunud Pekingi kontserti oli aga selline sudu, et liiklus kiirteedel peatati. Päev enne Wuhani kontserti oli orkestrile selge, et veoauto ei jõua kohale. Imelühikese ajaga organiseeriti pillid ja esinemisriided. Kontsert sai antud ja mitte ainult.

Kristjan Järvi, Wuhani kontsert oli Hiina ringreisi neljas ehk eelviimane. Olukord tundub vaat et uskumatu: kõikvõimalikest äpardustest hoolimata läks kontsert erakordselt hästi. Orkester kõlas suurepäraselt, saal oli väga hea akustikaga, publik vaimustuses…

Saal oli täna võimas. Aga kui unustada nüüd formaalsused ja mõelda, mis toimus enne kontserti: kuidas orkester üheskoos pükse, särke ja sokke valis… Sellised olukorrad toovad inimesi üksteisele lähemale hoopis teisel tasandil. See on teistsugune koostöö ja lähedus.

See orkester suudab hakkama saada mis tahes olukorraga.

ERSO on erakordselt äge orkester, inimesed on väga kokkuhoidvad. Nad on… armsad. Olukord on siin ju erakordne – paljud mängivad pillidega, mis ei ole nende omad. Rääkimata sellest, et kõiki õigeid pille siin ei olnudki. Ja siiski kõlas kõik väga hästi. Vähe on maailmas selliseid orkestreid, kus on nii vinged, lahtised ja vastuvõtlikud inimesed, kes ei reageeri sellises situatsioonis kui pedandid. Täna ma nägin, et see orkester on tõeline meeskond, kes võtab end kokku ja näitab, et suudab hakkama saada mis tahes olukorraga.

See reis ühes jaburate juhtumistega on kohati absurdinäidendit meenutanud.

Aga see ongi väga hea tutvus Hiinaga. Mina olin Hiinas viimati veebruaris ja enne seda detsembris. Käin siin küllaltki regulaarselt. Kui ma siin kohalikku orkestrit juhatasin, olid seal kõikvõimalikud asjad ääri-veeri. Distsipliini ei olnud, see kõik tuletas meelde nõukogudeaegset Vene orkestrit, ainult et oli veel hullem. Muidugi on siin ka mõned väga head orkestrid, näiteks Shanghai sümfooniaorkester.

Kummardus Wuhani publiku ees. Foto: Keiu Virro.

Kummardus Wuhani publiku ees. Foto: Keiu Virro.

Nii et sinu jaoks ei ole siinsetes juhtumistes midagi uut? Kas ka publik, kelle käitumine on Eesti publiku omast vägagi erinev, ei üllata sind kuidagi?

Siinsel publikul ei ole sellist kultuuri, nad ei jälgi saalis mingit etiketti ega tea kuigivõrd repertuaari. Inimesed reageerivad, nii nagu emotsioon viib. Aga mõnes mõttes ongi nemad just see ideaalne publik, keda me tikutulega igal pool taga otsime. Nad on nii-öelda tavapublik, mitte kultuurieliit. Kui neid miski haarab või vastupidi, peletab, siis nad annavad sellest kohe teada. See on umbes nagu Itaalia ooperipublik, kes viskavad tomatitega, kui midagi ei meeldi. Meil on aga etikett kogu aeg kuklas, näiteks: plaksutada võib alles siis, kui teos on lõppenud. Mina ei hooli sellest. Kontsert on elus, me teeme midagi, mis ongi reaktsioonidele üles ehitatud. Muusika mõjutab inimesi tugevalt. Ilma kõlavibratsioonita ei saa inimene elada.

Kontserdikava, mida siin mängitakse, ühendab põhjamaise luige temaatika. Muu hulgas mängitakse sinu enese seatud süiti Tšaikovski balleti „Luikede järv” põhjal. Tšaikovski kontserdisaali tuua on üsna tavatu valik.

Aga selles ongi huvitav moment. See on tuntud helilooja ja tuntud teos, aga kontserdil ei kõla see absoluutselt selles variandis, milles sa tavaliselt seda kuuleksid. See on praktiliselt uus kontsertteos. Ma võtan siin temposid, mis balleti puhul oleksid võimatud.

Mulle jäi kõrva, kuidas keegi mainis, et kui see tempo, millega ERSO siin Tšaikovskit mängib, oleks kõlanud hoopis teatrisaalis, poleks see ballett, vaid riverdance.

No vot. (Naerab.) Aga Tšaikovski ei olnud koreograaf, ta oli helilooja. Kui „Luikede järv” esimest korda ette kanti, oli aeg, kui orkestrid olid viletsad ja tantsijad ka mitte kõige geniaalsemad. Elutempo oli aeglasem ja traditsioonid teised. Kui me jääksime kinni ühte ajastusse, ei olekski meil tänapäeva muusikat ega muusikaevolutsiooni. Näiteks Beethoveni puhul mõnikord räägitakse, et jah, see kõlas nüüd just nii, nagu Beethoven mõtles. Aga see on ju absurd. Kust meie teame, mida Beethoven täpselt mõtles?

Olen kontsertide ajal vaadanud, et kõiges, mida sa laval teed, on energiat, mis jõuab nii orkestri kui ka publikuni. Ja kõik on kuidagi stressivaba. Aga oma valikutes oled sa vist alati üsna iseteadlik olnud?

Ma ei saa oma tööd teisiti teha kui idealistina, seepärast vist väidetaksegi, et ma olen hullumeelne.

See, kuidas orkester üheskoos pükse, särke ja sokke valis… See on teistsugune koostöö ja lähedus.

Mida ma tegelikult teha tahan, on vabastada inimesed eri süsteemide vangist. On igasugused imelikud ususüsteemid, meditsiinisüsteemid, poliitilised süsteemid. Kõik, kuidas tohib või ei tohi, oleks justkui ette määratud. Aga me oleme loodud siia maailma leiutama. Me peaksime siia panustama, leidma mooduseid andmiseks, mitte võtmiseks. Me ei peaks reostama seda kohta, mis meile on elamiseks antud. Aga mis maad tegelikult kõige rohkem reostab? See ei ole see sudu, millest me siin Hiinas räägime. See on mentaliteet ja asjadesse suhtumine. Iga momenti tuleb ära kasutada elamiseks, mitte lihtsalt eksisteerimiseks. Kui kasvõi inimestega veidi teistmoodi suhelda, näiteks kiita inimest, mitte teda nurka suruda ja maha teha… Kui muudad oma vaadet elule kasvõi pisut, saavad kõik asjad võimalikuks. Reaalne maailm on meie teha, me loome seda iga päev. Kui sa hakkad liiga palju muretsema mingisuguste manipulatsioonide pärast, siis võiks end samahästi kohe ära tappa, sest see ei ole seda energiat ega stressi väärt.

Minu eesmärk on, et inimene ei kuulaks muusikat ainult kõrvadega, vaid millegi enamaga. Oluline on luua keskkond, kus muutused saaksid toimida.

Hiina kontserditurnee esimeses proovis Dalianis, kui kontrabassid ei olnud veel töökorras, ei lasknud sa end sellest olukorrast suuremat segada.

Aga mis see aitab, kui ma endast välja lähen? See rikub ainult mu tervist.

Ütlesid paari päeva eest, et sul ei ole tükk aega nii palju vaba aega olnud kui siin turneel.

Ei ole tõesti. Selline sõit nagu praegu on tegelikult luksus. Ainult kaks kontserti on järjest olnud, muidu on ikka vaba päev või proovipäev vahel. See, et kontserdid on üle päeva, on väga stressivaba.

Pärast ringreisi ootavad juba uued tööd või saad veidi puhata?

Ma lähen nüüd siit kümneks päevaks Floridasse, seal on vaba aeg. Seal on meie vanemad ja kõikide lapsed: Maarika, Paavo, minu. See on iga-aastane traditsioon.

81e84585ac9770d0f9-76685272