Meie inimesed

Neeme Järvi dirigeeris taas kuulsat Chicago sümfooniaorkestrit USAs

Vadim Gluzman, Neeme Järvi ja ERSO hooaja 2013/14 lõppkontserdil. Foto Tiit Mõtus

Vadim Gluzman, Neeme Järvi ja ERSO hooaja 2013/14 lõppkontserdil. Foto Tiit Mõtus

Priit Kuusk, muusikaajakirjanik

19. detsember 2016

Maestro Neeme Järvi oli kutsutud taas juhatama Chicago sümfooniaorkestrit, tema seekordsed kontserdid toimusid neljapäevast laupäevani, 8.-10. detsembril Chicago Symphony Center’s.

Nagu Ühendriikides tavaks, saavad suured tipporkestrid endale sama kavaga kontserte 3-4 järjest, suutes oma mahukad saalid täismajadega kindlustada. Chicago sümfooniaorkester (CSO) kuulubki ju Ameerika viie kuulsama orkestri ehk Big Five´i hulka, kõrvuti Bostoni, Clevelandi, New Yorgi ja Philadelphia esindusorkestritega.

CSO peadirigendiks (Music Director) on praegu Itaalia maestro Riccardo Muti, kes debüteeris siin aegu tagasi ning sai esimese oma Ameerika tipporkestri muusikadirektori ameti Philadelphia SO ees 1981. aastal, olles pärast ka Milano La Scala peadirigent.

Neeme Järvi tegi debüüdi Chicago SOga 1985. aasta novembris ja sai kohe suure tähelepanu osaliseks. Ta tõi esmakordselt USAs publiku ette rootsi klassiku Wilhelm Stenhammari esimese sümfoonia, mis oli Chicagos saanud väga pika aplausi osaliseks ja kus tookord olid publiku aplausiga ühinenud ka orkestrandid ise.

Järvi on dirigeerinud CSOd mitmeid kordi ka hiljem, nt 1991 tõi ta uudisena välja  siin ja mujalgi tundmatu Austria helilooja Franz Schmidti huvitavaid sümfooniaid (ka plaadil on CSOga sümfooniad nr 1 – 3) ning Paul Hindemithi ja Zoltán Kodály teoseid, plaadistades neid ka briti firmale Chandos. 1993. aastal olid tal Chicagos kavas aga ka Heino Eller ning Eduard Tubin. Mäletatavasti oli Neeme Järvi naabruses tegutseva Bostoni sümfooniaorkestriga ka omaenda debüütkavas (viiel õhtul!) tutvustanud esmaettekandena USAs Eduard Tubina viiendat sümfooniat. Raskelt haige helilooja oli Stockholmist sündmusele kohale sõitnud. See sündis Neeme Järvi emigratsiooni teisel aastal 1981, napilt aasta enne Eduard Tubina surma.

Nüüdses kavas Chicago Symphony Center’ Orchestra Hallis toimusid 8. ja 10. detsembri kontserdid õhtul, 9. detsembril aga keskpäeval. Igale kontserdile eelnes tutvustav vestlus.

Kava esimeses pooles kõlas vene muusika, Aleksandr Glazunovi kontsertvalss nr 1 ning Sergei Prokofjevi viiulikontsert nr 1 D-duur (1917), solistiks meilegi päris hästi tuntud, Ukrainas Žitomiris sündinud ja praegune Iisraeli kodanik Vadim Gluzman, kes on Neeme Järviga palju kordi varemgi koos esinenud. Kava teises pooles juhatas Järvi Soome suurmeistri Jean Sibeliuse “Karjala süiti” ning viiendat sümfooniat Es-duur (1919).

Ka seekord äratas Neeme Järvi esinemine Chicagos suurt tähelepanu, leidis publiku sooja vastuvõtu ning hea vastukaja ka ajakirjanduses, samuti tänu- ja imetlussõnu paljudelt muusikutest tuttavatelt. Praegu Chicago eeslinnas Northbrookis elav Vadim Gluzman pidi publiku nõudmisel samuti lisapalu esitama. Lawrence B. Johnson, kes oli Detroitis ajakirjanik ajal, kui Järvi seal peadirigendina töötas, kirjutas nüüd selle kontserdi puhul siinse muusikakriitikuna, et äsjased kontserdid olid pidulikuks ja säravaks sündmuseks kõigile kuulajatele. Eriti tõstis ta esile Järvi rütmilist meisterlikkust ja sugestiivset esitusstiili. Samasugust kiitust jagab muusikakriitik  John von Rhein ka ajalehes Chicago Tribune.