Aktuaalne

ERSO-ga Hiinas. Dalian ja pool kontrabassi esimeseks prooviks

erso-esimene-kontsert-dalianis-kristjan-jarvi-tanab-publikut-foto-keiu-virro

Keiu Virro, Eesti Päevaleht

19. detsember 2016

ERSO Hiina turnee kahel esimesel kontserdil jagub üllatusi nii publiku harjumustes kui ka sissemängimata pillide kujul.

Kui vaatan 12. detsembril alguse saanud ERSO Hiina kontserdituuri ajagraafikut ning näen seal üle ühe päeva toimuvaid kontserte ja vahepealseid proove, siis esimese hooga tundub see enam kui tihe. Orkestrandid ise muigavad, et ei ole see tihe ühti, ja toovad näiteid reisidest, kus elu on viinud lennukilt otse esinema ja nii pausi pidamata.

Turnee algus tähendab ligikaudu ööpäevapikkust ja kolme lennukit hõlmavat reisi, pärast mida jõuame Daliani. Seda napilt üle saja-aastast Kirde-Hiina sadamalinna peetakse üheks piirkonna dünaamilisemaks ja atraktiivsemaks kohaks. Ühtlasi on see üks Hiina mõnusamaid linnu, kus elada: õhk on suurlinna kohta võrdlemisi puhas ja päike paistab ega ole sudu sisse varjunud.

Järgmisel päeval pärast kohale jõudmist ootab ees esimene proov Daliani kunstide keskuses. Hiiglaslikul modernsel hoonel on mitu funktsiooni, muu hulgas pannakse siin inimesi paari. Meie huvi on aga kontserdisaal, kus kahel järjestikusel õhtul, 15. ja 16.detsembril, toimuvad Kristjan Järvi juhatatavad kontserdid.

Esimese prooviga kaasnevad aga üllatused, millesarnasteks on raske valmis olla. Muusikutega on nimelt Eestist kaasa rännanud kõik väiksemad pillid, ent suuremad pillid, näiteks kontrabassid, harf ja löökpillid, laenatakse enamasti kohapealt. Dalianis elab küll üle kuue miljoni inimese, ent sümfooniaorkestrit siin pole, seega on kohalikud korraldajad kontrabassid laenamise asemel ostnud. Kui vahva võiks olla kontserte anda pilliga, mis on täiesti sisse mängimata, oskavad ilmselt kõige ilmekamalt kirjeldada muusikud ise. Ent sedapuhku ei piirdu „rõõm” sellega. Nimelt olid pillid küll kohal, ent veel kokku panemata. Selleks ajaks, kui proov algab, on kontrabasside mängukorda seadmisega tegeletud juba tunde, ent valmis on täpselt pool kontrabassi. Roobi lihvimiseks kasutatakse seejuures relakat, mis omakorda pälvib eestlastelt nii mõnedki üllatunud ilmed.

Tšaikovski on igale kuulajale tuttav, ent ERSO esituses ja Järvi stiili arvestades mõjub see väga värskelt.

Kristjan Järvi ei lase end kõigest sellest häirida, proov toimub ja proovi lõpuks hakkavad ka kontrabassid vaikselt lavale imbuma. Kuidas see kõik juba järgmisel päeval toimuval kontserdil välja võiks näha või täpsemalt – kõlada, on põnev küsimus, kuid sellist põnevust ükski muusik kuigivõrd taga ei igatse.

Inimesed, kes proovi saalist jälgivad, mina nende seas, saavad aga töötajatelt esimese peapesu. Esiteks tehakse igaühele, kes üritab saali punastele toolidele istuda, kiiresti selgeks, et need tuleks vabastada ja suunduda mustadele klapptoolidele. Selleks et saalist üleüldse minema kihutatud saada, piisab aga kohvi või veega sisenemisest. Kõige selle põhjal olen valmis ülipidulikuks õhtuks, kus üksnes linna kauneimad tualetid uhkeid toole kaunistavad, aga etteruttavalt – võta näpust.

Kohalik dirigent jäi rahule

Muide, proovi jälgib (ikka selleltsamalt mustalt klapptoolilt) ka Pekingi sümfooniaorkestri dirigent Feihu Jiao. Viimases proovis enne kontserti näeb härra igal juhul välja enam kui rahulolev. Tundub, et ERSO on end kontrabassikatastroofist ja siit saadud löökpillide põnevast kõlast (üks paar taldrikuid kõlab õige pisut plekimõlkimise moodi) üsna edukalt läbi mängida suutnud.

Enne proovi kulus mitu tundi kontrabasside kokkumonteerimisele. Foto: Karin Kopra

Enne proovi kulus mitu tundi kontrabasside kokkumonteerimisele. Foto: Karin Kopra

Siinkohal pean tunnistama, et teatrisaali olen ma elu jooksul vist suisa sadu kordi rohkem sattunud kui kontserdisaali, seega ärge pange pahaks, kui minu fookus teatraalsetele hetkedele nihkuma kipub. Ja neid ei pea kaua otsima: esimene kontsert on muusikalise elamuse kõrval vähemasti eestlase pilgule ka muidu täielik teater. Ja ma ei mõtle siinkohal sugugi ainult positiivset poolt Kristjan Järvi kujul, kes orkestrit juhatades on omaette vaatamisväärsus, vaid pigem võõrast vaatepilti siinse publiku harjumuste puhul.

Kontsert peaks algama kell seitse, kui inimesi ikka veel sisse voorib. Saali sisenevatest inimestest paljud kannavad sulejopesid. Minu selja taga võtab koha sisse Reeboki tossude ja Adidase dressidega kuulaja, kes oma riietuse poolest paraku kuigi eriliseks ei jää. Paremal pool istub aga daam, kes on kontserdi algusest saadik oma nutitelefoni sedavõrd süvenenud, et ei märka isegi publikuteenindajat, kes käte ja jalgadega püüab närviliselt oma pahameelt väljendada. Ja see pole sugugi ainus helendav ekraan, mis vastu särab. Siinsed kombed on teistsugused ja orkester on selleks valmis, teades, et see ei tulene lugupidamatusest muusika vastu. Ent kohapeal selle keskel olla on üsna seiklusrikas.

Küsimus ei ole selles, kas muusika tõmbab või mitte – telefon võetakse välja, niipea kui maha istutakse.

Jääb vaid loota, et telefonist kumavate visuaalide kõrval jääb telefoniomanikele võimalus avada vähemasti kõrvad, sest reaalsus (täiesti 3D!) pakub nii mõndagi. Kontserdikava on üles ehitatud üsna narratiivselt. Kava ühenduslüli on põhjamaine luik. Meeleolu varieerub esimesest rahulikust poolest, kus muu hulgas kõlab muusikat Pärdilt ja Sibeliuselt, teiseni, kus tempot ja energiat kerib Tšaikovski „Luikede järve” süit Kristjan Järvi enese seades. Ehkki kontserdisaali akustika kipub helisid endasse imema, tõusevad soolod kaunilt esile – näiteks balletist sageli välja jäetud, ent praegusesse kavasse sisse kirjutatud imeilusad viiulisoolod Triin Ruubeli esituses.

Just kontserdi teine pool on kõige efektsem ka puhtalt visuaali poolest. Tšaikovski on küllap igale kuulajale tuttav, ent ERSO esituses ja Järvi stiili arvestades mõjub see väga värskelt. Järvi dirigeerimine, mis ilmselgelt pole stiililt ökonoomsemate killast, pakub ühelt poolt publikule meelelahutuslikku elementi, kuid teisalt peegeldub Järvist õhkuv energia ka muusikutelt hästi tagasi. Istun kontserdil ühes esimestest ridadest, kuhu iga pisem miimikaväreluski ära paistab, ning vahetatud pilgud ja muiged toovad rohkem energiat ka muusikasse. Igal juhul täiendab muusikalist dünaamikat emotsioonide skaala, mis peegeldub nii aeg-ajalt kelmikalt naeratades publikusse kiikavalt Järvilt kui ka muusikute nägudelt. Kontserdi lõpuks on publik saalis püstijalu, plaksutab ja huilgab vaimustusest. Esitusele tuleb kolm lisalugu.

Daliani publiku seas on moes sulejoped ja nutitelefonid. Foto: Karin Kopra

Daliani publiku seas on moes sulejoped ja nutitelefonid. Foto: Karin Kopra

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Pärast kontserti toimub hotellis pidulik vastuvõtt-õhtusöök. Õhtusöögi ajal kuulen ka ühe toreda loo lava tagant, õigupoolest teekonnast turult kontserdisaali. ERSO klarnetist Helena Tuuling on vahepeal jõudnud tutvuda ühe õige toreda Daliani turumüüjaga, kes räägib pisut ka inglise keelt. Midagi neil klappis ja nii leidis Helena mitmel korral tee tema juurde juttu ajama. Jutuajamiste käigus tutvustas ta kohalikule neiule nii Eestit, sümfooniaorkestrit kui ka oma instrumenti. Kuna see kõik müüjannat väga paelus, lootis Helena talle hankida õhtuse kontserdi pileti, ja tema üllatuseks oligi neiu õigel ajal kohal. Kontsert oli müüjanna jaoks sõna otseses mõttes midagi erakordset. Naise jaoks, kelle elukoht ja elujärg väljaspool Daliani pole kunagi varem selliseid üritusi külastada lubanud, oli see esimene sümfooniaorkestri kontsert. Nii palju kui aru sain, nautis ta kontserti siiralt ja südamest. Ühtlasi oli ta järgmisel õhtul kohal ka ERSO teisel Daliani kontserdil ja veelgi enam: Helena üllatuseks oli neiu järgmisel hommikul kell seitse hotelli fuajees, kaasas suur moonakott, et tänada kauni ja ootamatu elamuse eest.

Teine kontsert ja uued üllatused

Enne teist kontserti loetakse sõnad peale, et aeg surub sedapuhku tagant ja üle kahe lisaloo ERSO-l seekord teha ei lubata. Mina jälgin lugusid lava tagant süveneva huviga. Lõpuks töökorda saanud kontrabassid kõlavad nii hästi, kui sellises olukorras üleüldse võimalik on. Ent peale selle on siin pidevaid väikseid eneseületusi. Muusikud, kellele kohalik toiduvalik on järgnevatel päevadel põhjustanud mitte just helget olemist, mängivad kontserdi ajaks halva enesetunde nii eemale kui võimalik. Viiuldajad, kellele laval puhub pidevalt selga tuul, mis lihased haigeks tõmbab, ei saa lasta end sellest kuigivõrd segada.

Ja samal ajal taas vaade publiku poolelt. Nutitelefonimaania jätkub ka teisel kontserdil ja küsimus ei ole selles, kas muusika tõmbab või mitte – telefon võetakse välja nii pea, kui maha istutakse. Teisel kontserdil on saalis ka üksjagu väikseid lapsi, kes lisavad kontserdile vürtsi mööda pingiridade vahesid kablutades ja kelle emad, kes üksisilmi lavale vaatavad, neid siis rahustada püüavad. Ehkki silma jääb peamiselt harjumatum osa, moodustavad suure osa publikust õnneks siiski need inimesed, kes elavad kaasa ja läbi iga nooti, mis lavalt kostab. Kontserdi lõpus on publik taas vaimustuses ja püstijalu. Kahe lisaloo piiri võtab Järvi nähtavasti kui leebet soovitust, igal juhul saab kahest taas silmagi pilgutamata kolm. Nojah, ja siinkohal tuleb ikka ära öelda klišee sooja vastuvõtu kohta. Teadupärast saabuvad pea igalt eestlaste välismaiselt filmilinastuselt, etenduselt või kontserdilt Eestisse pressiteated sooja vastuvõtu kohta. Aga teisiti ei saa ka seekord. Daliani kahel kontserdil on vastuvõtt tõepoolest olnud äärmiselt soe.

Järgmisel hommikul alustab ERSO aga teed Pekingisse. Enamik pille ja kohvreid reisivad sedapuhku inimestest eraldi veoautos. Löökpillimängijatele antakse lootust saada adekvaatsemad pillid. Nii et sellest, kas ja millised üllatused ootavad ees Pekingis, Shanghais ja Wuhanis, juba järgmises loos.

Ajakirjanik viibib Hiinas Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kutsel.

bda135856a238135d6-76638468

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Loe artiklit Eesti Päevalehe kodulehel.