Aktuaalne

Missugune muusika suudab valgustada hämarat maailma?

Einike Leppik, Eesti Päevaleht

19. aprill 2017

Eesti muusika päevade seekordne temaatiline fookus võiks kõnetada meid kõiki.

Viimasel ajal on palju räägitud tõejärgsest maailmast ja tõejärgsest poliitikast, selle mõiste tegelikust tähendusest või siis hoopis absurdsusest. Arvamusi on palju ja need pendeldavad äärmuste vahel. Võiks öelda, et elame hämaral ajal. Keeruline on eristada väärtust väärtusetusest ning lõpuks on igaühel oma tõde, mis sageli varjab fassaadina ebakindlust või hirmu, teadmatust, kuhu kuuluda või mis suunas liikuda. Ometi on veel vara tunnistada totaalset hävingut või läbikukkumist, sest õnneks on see ainult hämarus, mitte pimedus. Hämaruses, kus silm ei seleta, on teised meeled erksamad ja aitavad leida õige tee või ümbritsevas orienteeruda. Just selle mõtte lõksu olen jäänud Eesti nüüdismuusikast ja möödunud Eesti muusika päevadest mõeldes. Mõttelõngad võtab kokku poeetiline ja nii mõneski mõttes retooriline küsimus: missugune muusika suudab valgustada hämarat maailma?

Nädala jooksul toimunud kontserdid pakkusid põnevat kuulamist väga erinevale publikule ja on rõõm tõdeda, et saalid olid kõikjal rahvast täis. Publiku puuduse üle Eesti vanim ja olulisim nüüdismuusika festival kurtma ei pea. Oma osa selles on kindlasti esinejate valikul – festivalil astusid üles meie kõige väljapaistvamad ja olulisemad professionaalsed muusikakollektiivid, nagu Eesti riiklik sümfooniaorkester, Eesti filharmoonia kammerkoor, Vox Clamantis, Estonian Cello Ensemble ja veel hulk tippinterpreete. Neil kõigil on oma väljakujunenud kuulajaskond, kes on õnneks avatud ka uuele muusikale.

Ebamugav, ent mõjuv

Teostuse poolest haakus festivali kontseptsiooniga kõige rohkem juba traditsiooniks kujunenud ERSO kontsert „Põhjatuule vaikus”. Kui tavaliselt särab Estonia kontserdisaali fuajee enne kontserti täistuledes, siis seekord pidid publik ja teenindav personal hämaruses toimetama. Tõepoolest ebamugav, aga vägagi mõjuv. Samuti oli tavapärasest rohkem vaeva nähtud saali valguslahendusega, mis lisas kogu atmosfäärile olulise nüansi. Kavas olnud esiettekanded pakkusid ausa ülevaate meie muusika hetkeseisust. Kõige vahetum ja mõjuvam nii idee kui ka teostuse poolest oli selles kontekstis Liisa Hirschi „Threshold”. Õhtu eredaima elamuse pakkus Erkki-Sven Tüüri tšellokontsert (1996), kus soleeris (ja debüteeris ERSO ees) Theodor Sink. Kuigi nii kompositsioonilise terviku kui ka esituse poolest sisukaid teoseid jätkus festivali teistessegi päevadesse, oli Tüüri tšellokontsert üks festivali kõrghetki just publiku, solisti, dirigendi ja orkestri vahel tekkinud muusikalist sünergiat silmas pidades. Vahetu ja siiras. Ehk heliloojatest rohkemgi oli selle õhtu täht dirigent Kristiina Poska, kes nüüdismuusika peeneid nüansse tabades tõi esile ERSO maksimaalsed võimed. Mängulise kergusega võlus Mustpeade majas toimunud Estonian Cello Ensemble’i kontsert „Päikesevene”. Ka kergusel on sügavam värv, mis just sellel kontserdil mitme teose puhul esile tuli.

Oma helikeele ja kõlavärvide otsinguga eristus kavas selgelt noore helilooja Karl Tipu „Peatun kesk avarust”. Teoses kõrvutab autor veenvalt ja dünaamiliselt pingeseisundeid ja rahunemishetki. Emotsionaalselt laetud esituses kõlas Galina Grigorjeva „Molitva” („Palve”), mis sai ka väga sooja publiku vastuvõtu osaliseks. Tegemist on 2005. aastal saksofonile ja orelile kirjutatud teose uue, kuuele tšellole loodud versiooniga. Kontserdi lõpetasid Erkki-Sven Tüüri „Päikesevene” ja „Antidolorosum” ansambli In Spe repertuaarist. Usun, et need palad, mis paljudele mõjuvad nostalgilise meenutusena, ei jätnud ühtki kuulajat külmaks. Rasmus Puuri seaded mõjusid jõuliselt ning lõputeosena kõlanud Artur Alliksaare tekstile loodud „Antidolorosum” helilooja enda soleerimisel jääb ilmselt pikaks ajaks meelde kui ere ja ehe, pisut ootamatu sähvatus.

Ambientsed müramustrid

Mõtteainet pakkus ka festivali lõppakord „Hämarusest läbi”. Fookuses olid massiivse kõlaga monumentaalsed instrumendid ehk kolm orelit, millele lisas pisut värvi klavessiin, sest esitusele tuli ka Ester Mägi kontsert orelile ja klavessiinile (1980). Kuulajana paelus mind kõige rohkem oreli(te) ja elektroonika kooskõla, mida sai kuulda Malle Maltise ja Sander Mölderi teosest. Olulist rolli mängis siin ka Niguliste kiriku eriline akustika ja distants, mis selles ruumis muusika ja kuulaja vahel tekib. Hästi sobisid sellesse keskkonda tihedad ambientsed müramustrid, mis andsid oma kohalolust väga intensiivselt märku ja sulasid kiriku massiivsusega ühte.

Muusikas pole võimalik petta, sest helid kõlavad hetkes, need on reaalsed ja neid ei saa ilustada.

Viimase kontserdi kavas oli minu jaoks ka üks festivali ebamugavamaid teoseid (ebamugavus pole siinkohal negatiivne hinnang, pigem meeleline aisting). Andrus Kallastu „Protoplasma” kuulamine nõudis nii vaimselt kui ka füüsiliselt suurt pingutust. Kui ebamugavus ja viimase piirini venitatud pingeseisund olid helilooja loomingulised taotlused, siis täitis teos kahtlemata oma eesmärki. Kui püüda leida seoseid ka hämarusega, siis tõepoolest väljendab Kallastu muusika hämaruse kõige halvavamat faasi, kui pimedus on peaaegu käegakatsutav. Kõige lihtsam on öelda, et igal heliloojal ja kuulajal on oma tõde, oma kreedo ja arusaam muusikast. Aga hämaras maailmas toimib see lause üksnes järjekordse udukoguna ja devalveerib tõe tegelikku kompromissitut väärtust.

Öeldakse veel, et muusika räägib iseenda eest. Selles peegeldub helilooja ausus või silmakirjalikkus ja muidugi sõnum, mida ta oma loomingu kaudu kuulajaile edastada soovib. See võib olla kui tahes konkreetne või abstraktne, hästi või halvasti vahendatud, kuid selle olemasolu on vajalik ja puudumine publikule selgelt tuntav. Muusikas pole võimalik petta, sest helid kõlavad hetkes, need on reaalsed ja neid ei saa ilustada – ei päästa siin ka poeetilised verbaalsed selgitused. Võlts ja pealiskaudne hajub hämarusse, aus ja läbitunnetatu leiab tee kuulajate hingesoppidesse – ja ehk suudab tuua valgust ka hämarasse maailma.

„LÄBI HÄMARUSE”
Eesti muusika päevad 2017
6.–13. aprill
Edasi artiklit Eesti Päevalehe kodulehelt.