10. juuni 2017.
Meie esindusorkestri peadirigendina on Neeme Järvi tegutsenud veerand sajandit, kuigi debüteeris sellega enam kui kuus aastakümmend tagasi – vahepeale jäid Eestist eemalviibitud ning välismaal teiste orkestrite ees tegutsetud aastad, mis ei tulnud tema ellu mitte niivõrd kunstilistel, kui pigem poliitilistel põhjustel.
Mitme meediakanali kaudu saime taas tõelise ettekujutuse Neeme Järvi senisest ning jätkuvast rollist nii meie kui rahvusvahelises muusikaelus. Sisukalt ja aktiivselt vahendas suursündmuse olulisi seiku Klassikaraadio, ent keskseimaks kujunesid avalikud, publikust tulvil ja erakordselt tuliselt vastuvõetud juubelikontserdid 6. juunil ja 7. juunil Estonia kontserdisaalis, ning lõpuks sama menukas kontsert 9. juuni õhtul Järvi õpingutelinnas Peterburis, Valeri Gergijevi kutsel tema kuulsal „Valgete ööde“ festivalil Maria Teatri uues kontserdisaalis.
Nagu aastakümme või aastaid varem, ei saanud paratamatult nüüd kõik kolm Neeme Järvi muusikutest last isa juubelipäeval ERSO ja kodupubliku ette, sest nad on niivõrd hõivatud mitmel pool mujal maailmas – Paavo saabus küll 7. juuni hommikul Tallinna, tal oli 6. juuni õhtul olnud Milano La Scalas Mozarti „Don Giovanni“ etendus Thomas Hampsoniga nimiosas, Kristjan oli aga pärast 6. juuni kontserti Tallinnas sunnitud lendama oma Leipzigi Raadio orkestri juurde, kus tal on ette valmistada kolm uut kava MDR-i festivalile Saksamaal. Kristjan ei saanud viibida isa juubelipäeval Tallinnas ning kirjutas austusavaldusena isale uue orkestripala ning dirigeeris selle esmaesitust ERSOga juubelikontserdil 6. juuni õhtul.
Kas Neeme Järvil on sünnipäevad, ka juubelid, möödunud alati laval – koos suurepärase, vaimustava muusikaga!? Juubeli aegu veerand sajandit tagasi olid tal näiteks kontserdid ja plaadistamine Londoni orkestriga Philharmonia: käsil oli Arvo Pärdi CD salvestamine, kuue teosega, neist kuulsa orkestri kontserdil Festival Hallis ettekandel „Credo“. Kakskümmend aastat tagasi Göteborgi Sümfoonikutega (GSO) sealses Konserthusetis, Maarika Järvi kõrval solistiks veel tšellokuulsus Frans Helmerson, juhatasid Neeme, Paavo ja Kristjan, teine juubelikava mängiti vabas õhus Slottskogenis. Tollal oli Neeme olnud GSO peadirigent juba viisteist aastat, sest GSO oli esimene orkester Lääne-Euroopas, kes talle Nõukogude Eestist lahkumise järel ulatas töölepingukäe. Paavo oli 1997 Malmö Sümfooniaorkestri peadirigent ning Stockholmi Kuningliku filharmooniaorkestri ja City of Birmingham SO peakülalisdirigent, ning 25-aastane Kristjan just minemas Los Angelese Filharmoonia Orkestri abidirigendiks, Maarika aga Hispaania RTV sümfooniaorkestri solist ja flöödirühma kontsertmeister Madridis. 2007. aasta kevadel korraldas Järvi käe all tegutsev New Jersey SO seitsme kontserdiga juubelikuu tema austuseks… Tallinnas saime aga valmis seni viimase, neljanda ja tõeliselt luksusliku kakskeelse juubelialbumi Neeme Järvist, taas Sirje Endre ja Urmas Otiga projektijuhtidena, väljaaandjaks Endre kirjastus SE&JS.
Nüüdne, ERSO 7. juuni kontsert otse Neeme Järvi juubelisünnipäeval leidis lisaks Klassikaraadiole otseülekande veel ETVs ning oli selle kaudu nii ka maailmas kaugemal jälgitav. Kontserdi järel korraldas ERSO oma maestrole uhke vastuvõtu, mispuhul kogu kontserdisaal oli kaunilt valgesse „ümber riietatud“ kui suur salong, mida enam TVs ei saanud näha. Peapidulaud, samasugune valges kostüümis, oli lava ees all, kus istusid Neeme ja Liilia Järvi, samuti Arvo ja Nora Pärt jt. Õnnitlused tulid lähedalt ja kaugelt, Neeme ka ise talle omase rõõmsa huumoriga tseremooniat nautimas.
Kontserdiaegse tulise muusikamenuga saali ja pärastise valge salongi südamlikku õhkkonda adudes oli tunda: mitte kuskil teises maailmanurgas poleks meie tippdirigent leidnud niisugust armastust, austust, vaimustust ning jäägitut tunnustust, nagu tollel 80. sünnipäeva õhtul Tallinnas Estonias. Armas oli Paavo ja Maarika ühine pöördumine isa poole, ja kallistused ka emale, kes on paljude, võib-olla kõigi heade algatuste algus Järvide peres! Neeme Järvi laste eesti keel on suurepärane (Kristjan oli ju 7-aastasena sünnimaalt lahkudes alles koolis käima hakanud) – nad ei saa seda tihti kasutada, saades ka omavahel üsna harva kokku, aga ometi on neil tuumakas sõnavara, hea väljendusoskus ning keeletunnetus, mis on tõesti imeteldav.
Meie väike rahvas oleks võinud nad mõlemad jäädavalt kaotada, kui Neeme Järvi ja Arvo Pärdi pered okupeeritud Eestist 1980. aasta algul lahkusid. Neid taheti endale ju kõikjal, sealhulgas Arvo Pärdi määratu loomingutöö arhiiv jätta ja rajada Saksamaale…
Juubilari austamistseremoonia „viimases stseenis“ astuski Järvi kõrvale Arvo Pärt: olime tunnistajaks, kuidas Neeme ja Arvo teineteist südamlikult tervitasid, kätlesid ja embasid… Tundsime, et nad on nüüd tõesti mõlemad jäävalt meie omad, Järvid veel mitmekordses annuses, ning me oleme sellega üks rikkamaid rahvakilde sel maamunal…
Neljapäeval, 8. juuni ülesõidupäeval Peterburi jõudis Neeme Järvi juba tänada ka e-posti teel saabunud õnnitluste eest õnnitlejaid ühekaupa!
Ka kolmas, eileõhtune juubelikontsert on Neeme Järvil koos ERSOga nüüd seljataga, „Valgete ööde“ festivalil Peterburis. Juba tagasiteel saatis ERSO juhatuse liige ja direktor Kristjan Hallik enda kui viiuldaja-muusiku esimesed toredad, meid igati rõõmustavad muljed: „Neeme Järvi ja ERSO kontsert võeti väga hästi vastu. Maria Teatri suurepärase akustikaga kontserdisaalis oli maestrol ja orkestril võimalus näidata publikule orkestri täisvõimekust. Orkestri ja Neeme Järvi koosmusitseerimise paindlikkus, spontaansus ja värviküllasus avaldas muljet ka „Valgete ööde“ festivali kunstilisele juhile Valeri Gergijevile. Gergijev oli hoolimata tihedast festivaligraafikust siiski leidnud aja, et külastada ERSO ja tema poolt austatud Neeme Järvi kontserti. Peterburi ja ka festivali külalistest publik näitas oma sooja tänu välja pärast Eduard Tubina Viienda sümfoonia ettekannet, eriti aga Jean Sibeliuse Teise sümfoonia järel ning lisalugudena mängitud Sibeliuse „Andante festivo“ kui ka Heino Elleri „Kodumaise viisi“ puhul püsti aplodeerides ning braavohüüetega.“
Neeme Järvi juubelipäevad on jätnud meie muusikaellu aegadeks kestma jääva jälje koos unustamatute mälestustega.