Aktuaalne

Hampson ja Järvi ehk kui vastandid tõmbuvad

ERSO, Neeme Järvi ja Thomas Hampson, 27. september, Estonia kontserdisaal. Foto: Jelena Vilt

Kai Taal, Muusika / ERRi kultuuriportaal

7. november 2017

Paljude kontserdielamuste taga on tegelikult inimsuhted. Tihti pole mingit silmaga nähtavat loogikat, miks mõned muusikud leiavad teineteist ja mõned mitte – kokku võivad saada oma eriala tipptegijad, kuid keemiat ei teki. Ega vist ei kohta kontserditutvustust, kus muusikud räägivad, et nad teineteisele ei meeldi ning ühine arusaam puudub.

Kontserdil võib aga tihtipeale selgusetuks jääda, miks mingid interpreedid koos musitseerivad. Sünergia tekkimisest kontserdil on imeline osa saada, see on midagi, mis jääb meelde aastateks. Õiged ja valed noodid ununevad, kuid hingeliigutus talletub.
Neeme Järvi tähtsust eesti muusikakultuurile pole võimalik ülehinnata. Ta on olnud ERSOga seotud juba aastakümneid, maestro on arvukate õnnestunud ning edukate kontsertide ja plaadistuste taga. ERSO mängutase on praegu väga kõrge, paljud suurepärased muusikud meilt ja mujalt on leidnud tee rahvusorkestri ridadesse ning see on kindlasti suures osas peadirigendi panus. Järvi teene oli väga otseselt ka see, et sel sügisel väisas Eestit maailmakuulus staarbariton Thomas Hampson, kes 27. septembril esitas Estonia kontserdisaalis Gustav Mahleri laulutsükli “Rändselli laulud”. Maestro Järviga seob neid 30 aastat sõprust ja koostööd ning Eesti jaoks hooaja tippsündmuseks tituleeritud kontsert salvestati Ameerika filmirežissööri James Starri eestvedamisel ka DVD-variandi tarvis.

Terve kontsert oli täidetud Mahleri varase loominguga – lisaks eelpool mainitud laulutsüklile kõlas ka helilooja 1. sümfoonia ning avateosena serenaadlik “Blumine”. Helilooja kirjeldas teost kui armastuse episoodi, see on esimene öömeeleoludest, millised tema hilisemates sümfooniates ja lauludes omandavad sügavamad toonid ja tähendused. ERSO esituses jäi meelde keelpillide pehme ja sügav kõla ning Indrek Vau suurepärane trompetisoolo.

Thomas Hampson on praegusel ajal üks maailma tuntumaid baritone ning pälvinud rohkelt tunnustust nii interpreedi kui ka kultuuritegelasena. Ameerika päritolu laulja mahukas rollinimistu ja rohkem kui 170 heliplaati on toonud talle lugematul hulgal auhindu. Ometi usun, et mitte kuulsus ja rohke reklaam ei toonud tol õhtul Estonia saali pilgeni rahvast täis, ka mitte tema filmistaarilik välimus. Arvan, et väga paljudel on Hampsoni ja tema musitseerimisega oma suhe, tema rohkem kui 80 ooperirolli on vaimustanud juba mitut põlvkonda kuulajaid. Loomulikult oleks veelgi vaimustavam, kui armastatud laulja jõudnuks Eestisse oma vokaalse kõrgvormi päevadel, kuid nuriseda antud esituse puhul tundub siiski kohatu. Kuulsime küpse meistri tõlgendust Mahleri transtsendentsest maailmast, kus oli kuhjaga nüansirikkust, kõlavärve ning armastust muusika vastu. 62-aastane bariton on vähemalt hinges väga nooreks jäänud – helilooja romantiline ja isiklik, õnnetult lõppenud armuloost inspireeritud muusika kõlas tema esituses erakordselt veenvalt. Talle sekundeeris Järvi märksa ratsionaalsemas ja maisemas võtmes, tekitades omapärase võõritusmomendi.

Viimastel aastatel ERSO poolt mängitud Mahleri teoste kaleidoskoobis oli tol õhtul mängitud 1. sümfoonia mängutehnilise poole pealt absoluutne tipp. Nauditavat kvaliteeti pakkusid nii pillirühmad kui ka solistid, arenguruumi on veel koosmängu täpsuse osas. Sisulise lahenduse poolest mõjus teos üsna tarmukalt ja realistlikult, seda eriti II osas, mis iseenesest kõlas kaasakiskuvalt. Ehkki Mahleri muusika sügavamad allhoovused ja maailmavalu jäid minu jaoks tol õhtul tabamatuks, oli esituses ometi palju ilusat ja head, millele tänuga tagasi mõelda.

Loe artiklit ERRi kultuuriportaalis.