Aktuaalne

Kas rahvus loeb?

Dmitri Kožuhhin, ERSO ja dirigent Nikolai Aleksejev. 20.10.2017. Foto: ERSO.

Kai Taal, Muusika

28. detsember 2017

Harjumused on visad kaduma. Kui märkad reklaamis kooslust “vene muusika” pluss “vene muusikud”, tundub see n-ö kindla peale minek, suur eeldus elamusliku kontserdi tekkeks, ehkki õigupoolest pole rahvusel meie globaliseerunud ühiskonnas vist ammu enam erilist tähtsust. Või ma eksin? On tõsi, et möödas on ajad, kui muusik oli silmatorkavalt oma maa õppesüsteemi nägu; nüüd õpivad kõik kõikjal ning rahvuskoole enam kõrva järgi ei erista. Aga võibolla on siiski mingi “vere hääl”, või kõnealuse kontserdi puhul siis “vene hääl”, mis kõnetab oma rahvust tugevamini kui võõrast? Midagi, mida ei saa õpetada ning mis jääb osaks sinust ka siis, kui võõras maa on juba aastakümneid uueks elupaigaks?

20. oktoobril Estonia kontserdisaalis toimunud ERSO kontserdi kava oli tõeline maiuspala kõigile, kes hindavad ja armastavad vene muusikat. Õhtu esimeses pooles kõlas Sergei Prokofjevi süit ooperist “Armastus kolme apelsini vastu” ja klaverikontsert nr 3 C-duur (solist Deniss Kožuhhin) ning teises pooles sai kuulda Dmitri Šostakovitši ulatuslikku 8. sümfooniat. Dirigendina seisis sel õhtul ERSO ees orkestri endine peadirigent Nikolai Aleksejev, kelle kontserdid on mulle tihti elamusi pakkunud, eriti siis, kui kõlanud vene muusika. Mulle imponeerib väga Aleksejevi väljapeetud ning välistest efektidest vaba olek, praeguses show’le orienteeritud maailmas on see justkui värskendav oaas. Väga eredalt on meeles tema dirigeeritud Šostakovitši ja Boriss Tištšenko sümfooniad, eriti nüüd juba varsti viie aasta taha ulatuv kontsert, kus kõlas viimati nimetatu “Dante-sümfoonia” nr 3 “Põrgu” koreograafilis-sümfoonilisest tsüklist “Beatrice” – see oli suur elamus, milliseid harva ette tuleb.

Tundub, et ERSO praegusele koosseisule on Aleksejevi nägemus muusikast ja tema dirigeerimisstiil pisut võõraks jäänud, vähemalt antud kontserdil polnud sellist keemiat dirigendi ja orkestri vahel, nagu veel mõned aastad tagasi nautida sai. ERSO-l oli päris palju koosmängulisi probleeme, n-ö loginaid pillirühmade vahel; tegelikult on seda olnud märgata ka teiste dirigentide juhatatud kontsertide puhul. Samas pakkusid elamusi puupillide rühma mängijad, samuti löökpilligrupp eesotsas Madis Metsamardiga, kelle tundlik musitseerimine alati vaimustab. Ning alati ootan väga trompetist Indrek Vau soolosid, kelle mäng oli ka sel õhtul nauditav.

Pianist Deniss Kožuhhini CV on muljet avaldav: ta on võitnud preemiaid mainekatel rahvusvahelistel konkurssidel, 30-aastane noor muusik esineb prestiižikates kontserdisaalides üle maailma ning ta lavapartneriteks on maailma parimad orkestrid ja dirigendid. Ta on kahtlemata hea tehnikaga kõrgprofessionaal, kuid sel õhtul jäi minu jaoks väheks kõlajõudu ja fantaasiarikkust, samuti esines mäluprobleeme, mida sellise kaliibriga pianisti puhul karta ei oskakski. Kahtlustan, et nii tuntud muusikud võtavad esinemisi vähem kuulsates kontserdisaalides tihtipeale n-ö kergemalt ning seetõttu võivad reklaam ja reaalsus mitte ühilduda.

Šostakovitši 8. sümfoonia on erakordselt mõjuv, ulatuslik ja liigutav teos. Kui tehniline teostus polnud orkestri poolt päris perfektne, siis sisulist sügavust oli rohkesti. ERSO ja Aleksejevi interpretatsioonis oli see je ne sais quoi, mida kohtab vaid Ida-Euroopa muusikute puhul, kel otsene kontakt ja side Stalini ajastu õuduste ja hirmudega. Tuleb see siis rahvusest, kultuuriruumist või minevikumälust, kuid see on äratuntavalt kuulda. Säärased esitused meenutavad, puhastavad ja tervendavad. Olen tänulik.

LOE ARTIKLIT MUUSIKA KODULEHEL