Aktuaalne

«Regular Crisis». Kantaat püsivast kriisiolukorrast

Indrek Spungin, Postimees

4. detsember 2017

1. detsembril toimus Estonia kontserdisaalis omanäoline kontsert-üritus, kui esitleti multimeediakantaati «Regular Crisis», mis kujutas endast video- ja performance-kunstniku Marina Landia samanimelise filmi linastust koos filmi soundtrack’i kontsertesitlusega, mille eest kandsid hoolt dirigent Kristjan Järvi ja ERSO. Film portreteeris ärimaailma vägevaid, kes rääkisid, miks me pidevalt ühest kriisist teise purjetame. Enne kantaati peeti maha kantaadipikkune paneeldiskussioon.

Vaata ka fotogaleriid.

Vestlusringis võtsid sõna õhtu põhiürituse eest vastutavad Landia ja Järvi, europarlamendi saadik Kaja Kallas ning filmis kõnelenud Ventura Groupi tegevjuht Mohammed El Husseiny. Vestlust juhtis Postimehe peatoimetaja Lauri Hussar. Kuigi arutelu oli pikk, suurt vilja see ei kandnud, kuna põhimõtteliselt püüti astuda edasi sealt, kuhu filmis üles astunud ärieliit välja jõudis, ehk eikusagilt, ja jõuti samasse punkti tagasi.

Landia teoses jäi ühehäälselt kõlama seisukoht, et keegi ei tea tegelikult mitte midagi. Parimal juhul mõistavad spetsialistid oma kitsa eriala piires toimuvat, aga suurt pilti ei hooma keegi. Samuti leidsid filmis osalenud pea üksmeelselt, et vaba turg tähendab vabu inimesi ning konkurents on tähtis majanduskatalüsaator ja progressi nurgakivi. Mille vastu vist ongi raske vaielda.

Vaidluskoht oli, kas peaks olema veel mingi turgu reguleeriv mehhanism, et tulevasi kriise ja kollapseid ära hoida, või kas üldse peakski neid ära hoidma, kuivõrd vabaturumajandus on evolutsiooniline nähtus ja kriisid on süsteemi isepuhastusprotseduurid, mis loovad võimalusi nn loovaks lammutuseks (creative destruction), kus nõrgad kõrvale heidetakse, et tugevamatele teed teha.

Enamik intervjuudest oli üles võetud intervjueeritava kabinetis ehk ruumides, kus maailmamajandust mõjutavaid otsuseid iga päev vastu võetakse. Vahele näidati toole, millel suured majandusinimesed istusid, tühjana, andes mõista, et tegelikult ei ole vahet, kes nende toolil istub, süsteem toodab ennast ise ja kes parasjagu toolil istub, on pigem juhus. Informandid ütlesid ka ise, et neil on elus hirmsasti vedanud, sest on saanud tegeleda sellega, mis meeldib, ja jõudnud sinna, kus nad on.

Vastates Hussari küsimusele, millistes toonides võtab majandust ja selle tulevikku kommenteerida õhtu põhiüritus ehk kantaat, kas teos tuleb mažooris või minooris, ütles Järvi, et majandus oli vaid õhtu teema või ettekääne, et uurida inimese olukorda laiemalt. Järvi lisas, et muusikal on võime rääkida asjadest universaalsemalt kui ühe helistiku suunurkade suund või majandusprognoosid.

Hollandi ühiskonnakriitilise helilooja Louis Andriesseni, indie-rock’i ansambli The National kitarristi Bryce Dessneri, alternatiiv-rock’i ansambli Radiohead kitarristi ja klahvpillimängija Jonny Greenwoodi, leedu helilooja Gediminas Gelgotase ja Kristjan Järvi muusika  tõmbas kuulajad esimesest taktist õhku ja kandis kaasa. Kantaat tõestas, miks muusikat või kunsti üldse vaja on. Kui sõnad enam ei avita või otsa saavad, aitab just kujund ületada mentaalseid piire ja näha asjade taha ning tunnetada nende varjatud sisemisi seoseid.

Kui püüda siiski otsida sõnu, et kirjeldada inimese olukorda, nii nagu kantaat seda teha võis, võtaksin appi hoopis iisraeli ajaloolase  Yuval Noah Harari raamatu «Sapiens», mille keskne mõte on, et Homo sapiens on osutunud kõige edukamaks inimeseks ja tõrjunud kõrvale konkurendid, nagu näiteks neandertaallased, tänu oma võimele uskuda ühiseid väljamõeldisi.

Religioonid, rahvad, raha, ütleb Harari, on kõik inimeste väljamõeldised, mis on võimaldanud ulatuslikku koostööd ja elukorraldust. See omadus on aidanud meil saada liigina planeedi valitsejateks, kuid sel on ka oma varjupool. Nimelt on inimestel väga raske vahet teha, mis on päris ja mis väljamõeldis, ning see põhjustab palju häda ja konflikte.

Peale leidlikule diagnoosi pakub Harari välja tõhusa nipi, kuidas segaduses hakkama saada. Ta ütleb, et parim test, mis päris ja mis mitte, on nn kannatuse test. Rahvas ei saa kannatada, see ei tunne valu ega hirmu, sel pole teadvust. Isegi kui ta kaotab sõja, kannatavad sõdurid, tsiviilelanikud, mitte rahvas. Samamoodi ei saa kannatada korporatsioon või naelsterling, kui see kaotab oma väärtust. Kõik need nimetatud asjad on väljamõeldised. Kui me seda vahet teadvustame, hakkame võib-olla üksteist ja loomigi palju paremini kohtlema.

**

Globaalse majanduse kantaat «Regular Crisis»
Marina Landia film Louis Andriesseni, Bryce Dessneri, Jonny Greenwoodi, Gediminas Gelgotase ja Kristjan Järvi muusikaga
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
Dirigent Kristjan Järvi

Estonia kontserdisaalis 1. detsembril