Aktuaalne

Püha ja paganlik

"Pariis ja Los Angeles", 8. detsember 2017. ERSO, EFK, dirigent Nikolai Aleksejev. Foto: ERSO arhiiv.

Mingo Rajandi, Sirp

5. jaanuar 2018

Detsembrikuu kontserdikülluses tekkis justkui suurlinna tunne. Väike Tallinn oli igal õhtul pilgeni täis kaunist muusikat ja iga kuuldud kontsert pakkus elamuse. Vaimustus ei tulenenud alati idee geniaalsusest või esituse filigraansusest, aga isegi kui kunstiline taotlus jäigi hämaraks, andis kontsert ometi ainet mõneks põhjalikumaks aruteluks või mõtiskluseks.

Kuu meeldejäävaima elamusena toon esile rahvusvahelise koosseisuga ansambli, Maria Fausti Sacrum Facere kava Tallinna toomkirikus, kus meele­olu oli nii harras, et kirikutäis inimesi kuulas kordagi plaksutamata ära pool kontserti. Oli isegi kahju, et Faust lõpuks naerdes mainis, et tegelikult on ka aplausid teretulnud. Sacrum Facere – püha tegemine. Peale muusikute osalesid selles ülevas riituses ka kuulajad.

Altari ette lavale paigutatud puhkpillirühm ja orel kiriku teises otsas olid kui kaks vestlusparnerit, kes vahetasid rahulikult – olles teise enne ära kuulanud – mõtteid. Kui mõni soolo või kollektiivne improvisatsioon välja arvata, liikus puhkpillisekstett koraalilikult akordides ning kuuekesi täideti sama rolli nagu orel. Nii õrna, laulvat ja õhulist orelimängu ei olegi ma varem kuulnud: selles puudus grandioossus, mis on selle pilli juures mind alati natuke hirmutanud. Tuli välja, et selle pilli varjatud küljed oli mulle avanud ansambli pianist Emanuele Maniscalco, kes oli mänginud orelit enam-vähem esimest korda elus.

On selge, et Maria Faust, keda on auhindadega pärjatud nii Eestis kui ka Taanis, on hea muusik ja helilooja, aga ka muusikaline visionäär, kes juhib oma ansambleid suure veenmisjõuga ning mõtleb välja põnevaid, just meie aja inimest puudutavaid kavasid. Sacrum Facere sobis kenasti jõuluaega ja kirikusse, kuid kandis endas ka mingit ürgset ja eelkristlikku energiat.

Ellerheina jõulukontserti Nigulistes ei saa kirjeldada muude sõnadega kui „võrratu“ ja „armas“. See on küll täiesti banaalne võrdlus, aga need noored neiud mõjusid kui inglikoor, kes toob rõõmusõnumi pimedasse maailma. Ilus oli näha tüdrukute usaldust oma dirigendi, võluva ja kindla Ingrid Kõrvitsa vastu. Koori kõla oli puhas ja kirgas, ühtne. Lisaks Bachi, Kreegi, Rahmaninovi ja teiste klassikute lauludele tuli ettekandele kaks Robert Jürjendali teost. Asjakohaselt mõjus tema „Missa brevis“, kus koori toetasid Madis Metsamart löökpillidel ja helilooja ise kitarril. Nagu Jürjendal mainis, oli ta lasknud end tekstil kanda, ja nii see muusika mõjuski – lihtsalt, isetult. Teose põnevaimas osas „Sanctus“ tuli Jürjendalile omane karge ja pisut nurgeline helikeel tuttavlikult esile. Missast rohkemgi nautisin Jürjendali improvisatsioonilist pala „Kellad“ kitarrile ja löökpillidele, mis tõi kontserdil just õigel ajal koorimuusikasse vaheldust.

Kohe kuu alguses sain osa kolmest üritusest, mida sidus eesmärk ühendada muusika mõne teise kunstivormi või valdkonnaga. Esimene, multimeedia-performance „Regular Crisis“, mulle kunstilist elamust ei pakkunud, ometi sain sealt rohkelt mõtteainet nii mõnekski päevaks. Tegemist oli Kristjan Järvi kontseptuaalse programmiga, mis tõi kokku majandusteemalise dokumentaalfilmi ja eri heliloojate muusika Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ettekandes. See oli ambitsioonikas ettevõtmine, kuid kavalehel kirjeldatu (orkester oleks pidanud vaatajaid toetama üleilmset majanduskriisi käsitleva dokumentaalfilmi mõistmisel) laval nähtuga päris kokku ei läinud ja tegijate taotlused jäid seekord teostumata. Siiski väärib tunnustust Järvi soov suurelt mõelda ning tema alati julged katsetused muusika sissetallatud, mõnes kohas juba poriseks trambitud teelt kõrvale tõmmata.

Ka Duo Telluuri kontserdil Vanalinna Muusikamaja küdeva kamina ees seoti kaks kunstivaldkonda – muusika ja kirjandus. Näitleja Tarmo Song luges Hermann Hesse tekste algul küll pisut ebalevalt, kuid õhtu edenedes sai ka tema hoo sisse ning koos Heli Ernitsaga inglis­sarvel ja Kirill Ogorodnikoviga kitarril saavutasid nad kolmekesi mõnusa tubase kooskõla. Duo Telluur on kõvasti küpsust juurde saanud ja õhtu oli nauditav nii kauni muusika veenva esituse kui ka muusikute šiki lavalise oleku tõttu.

Mustpeade majas aset leidnud pühapäevasel „Brunchertil“ oli muusika kokku pandud hilise hommikueinega. Kuna juba ürituse pealkirigi ütleb, et muusika ja brunch on võrdselt olulised, siis ei saa jätta mainimata, et eine jättis pisut soovida. Korralik kange kohv on säärases olukorras absoluutselt häda­vajalik. Munad olid veidi jahtunud ja kogu toidulaua oli vallutanud mingi kastme niivõrd võimukas aroom, et pidin algul tegema tõsiseid pingutusi, et üldse suuta mõelda muule kui küüslaugule. Kuid need on vaid pisivead, mida annab kergesti parandada. Õnneks oli muusika väga meeleolukas. Valgesse saali oli loodud vaba õhkkond, mille saaks valgustust mahendades veelgi hubasemaks timmida. Villu Vihermäe ilmekalt ette loetud katkendid „Gulliveri reisidest“ klappisid hästi kokku Telemanni, Purcelli ja teiste barokiaja hiiglaste loominguga. Tema sissejuhatus lugudesse avas ukse ajastu, stiili, mõne instrumendi ja kogu muusika paremaks mõistmiseks. Tallinna Kammerorkestri viiuldajad ja klavessiinimängija Reinut Tepp ning Vihermäe ise tšellol ja viola da gamba’l toimisid mõnusa ansamblina.

Nii pühalikkust kui ka paganlikkust sai tunda ERSO ja dirigent Nikolai Aleksejevi esituses Igor Stravinskile pühendatud kontserdil. Selline vaid ühele heliloojale keskendatud õhtu mõjus väga terviklikult. „Psalmide sümfoonia“ ning helilooja elu lõpul kirjutatud „Requiem canticles“ ehk „Psalmide reekviem“ kõlasid põnevalt ja värskelt. Vaheajal viskasime nalja, et tegelikult tulid ju kõik sellele kontserdile vaid selleks, et kuulata „Kevadpühitsuse“ alguse legendaarset fagotisoolot. Arvestades, millised ovatsioonid pälvis Peeter Sarapuu, siis väga mööda me selle naljaga ei pannudki. Stravinski tähtteos „Kevad­pühitsus“ kõlas just nii pööraselt, nagu üks metsarahva ülistustants peabki kõlama: oli tunda orkestri mängurõõmu ja dirigendist õhkuvat vene hinge.

Hoopis teistsugust suhtumist ellu ja muusikasse väljendas folgiõhtu Vanalinna Muusikamajas, kus pärimusmuusika armastajad on algust teinud uue sarjaga „Reval folk“. Kontserdile kogunenud inimesi vaadates sai selgeks, et just selline formaat oli Tallinnas puudu. Folgisõbrad otsivad õdusat ja kodust olemist, kus muusikast osa saada, ega soovi passiivselt publiku hulgas istuda. Just sellise võimaluse kolme kandledaami trio Soon-Piho-Lepasson musitseerimine andiski: kontsert oli kõige paremas mõttes vaba, sõbralik ja pretensioonitu. Üsna sujuvalt algas pärast kandlemuusika lõppu Arhailise Meestelaulu Seltsi sünnipäevapidu, kus igaüks võis regilaulu laulmisel kaasa lüüa. Loodan, et selletaolised üritused jätkuvad ja ka Tallinna folgisõbrad saavad oma asja ajada.

Aasta viimasel päeval rõõmustas 45aastane Hortus Musicus oma fänne krapsaka lõunakontserdiga. Estonia kontserdisaalis hajus ansambli kõla pisut liiga laiali, kuid rõõmsat meelt ja nalja oli küllaga. Itaalia muusika, seltskonna lõbustamiseks mõeldud palad ja itkud nurjunud armastuse pärast lahutasid nii publiku kui ka muusikute meelt. Erikülaline Helen Lokuta lisas maskuliinsele ansamblile naiselikku kelmikust.

Kuna möödunud aastal tõusis avalikkuses esile naiste õiguste teema, siis lisan, et ka detsembri muusikaelus särasid eriliselt naissoost ansamblijuhid ja muusikud. Nüüd muidugi poisid kohe pahandavad. Rahu! Teie olite ka väga tublid.