Aktuaalne

Tõnu Kõrvits: püüan alati jätta interpreedile tõlgendusvabadust

Tõnu Kõrvits. Foto: Kaupo Kikkas.

Maarja Kasema, Eesti Päevaleht

19. veebruar 2019

Helilooja Tõnu Kõrvits naudib 50. sünnipäeva künnisel vabadust ja oma teoste ettekandeid siin- ja sealpool ookeani.
Sel reedel kõlab tema orkestriteose “Hüljatud tuletornide ajalugu” esiettekanne Estonia kontserdisaalis. Esitajateks ERSO ja dirigent Olari Elts – mõlemaga seob Kõrvitsat kauaaegne koostöö.

Kuidas algas Sinu ja Olari koostöö?
Olarit mäletan juba kooliajast, ta oli paar aastat minust noorem. Muusikat hakkasime koos tegema pärast õpinguid, kui ta oli loonud NYYD Ensemble’i. Tegelikult oli ta üks esimesi dirigente, kellega alustasin koostööd. Ta kandis ette ka mitu minu uut orkestriteost, mille kirjutasin ERSO-le. Siis tuli meie koostöös väikene paus, aga viimasel ajal on ta esitanud mitmel kontserdil minu “Hümne virmalistele” – Kotkas, Poris, Budapestis. Olari on suurepärane ja nõudlik muusik, temaga koostöö on alati sündmus.

Kui palju on dirigendid omalt poolt mõjutanud Sinu teoseid, kas siis loome- või prooviprotsessi käigus?
Loomingus on helilooja ikkagi üksi. Aga hiljem, kui lugu valmis, siis on uus olukord. Uue loo puhul kujunebki just prooviprotsessi käigus välja see, millest ka järgnevad ettekanded lähtuvad. Eks tuleb kõike ette: ideede põrgatamist, uusi avastusi, väikseid muudatusi. Vahel peab ka enda asjade eest võitlema (naerab). Ma olen õnnelik, et olen saanud teha koostööd heade dirigentidega. Nad kõik on mind omamoodi inspireerinud.

Kas ja kui palju Sa sekkud oma teose esiettekandeks valmistumisel proovides?
Püüan oma teosed võimalikult täpselt kirja panna, et sekkumist oleks vähem. Sekkun üldse tegelikult harva, ehk ainult suure jama korral. Soovin alati jätta interpreedile ruumi ja vabadust enda tõlgenduseks. Mulle meeldib, kui iga esitus on erinev. Ja mulle meeldib ka jälgida, kuidas dirigent oma tõlgendust kujundab ja välja voolib.

Sel nädalal on fookuses Sinu uus orkestriteos “Hüljatud tuletornide ajalugu”. Nii selle kui mitmete teiste Sinu teoste saamislugu on seotud ühe müstiliste võimetega naise Dolorese kodust pärinevate põnevate leidudega.
Kohas, kus on minu maamaja, asub küla servas üks mahajäetud maja. Majal on küll omanik, aga see seisab ja laguneb juba peaaegu 40 aastat. Kunagi aga elas seal Dolores. Ma olen tema kohta  imelikke lugusid külaelanikelt kuulnud – ta olevat “rääkinud” lindudega ja ta teadis palju taimedest ning kui oli mõni mure tervisega, siis oskas ta hea taimesegu kokku panna. Dolores oskas ka pilli mängida – vana, täiesti lagunenud harmoonium on seal siiamaani alles. Ma olen salaja selles majas kolanud. Leidsin sealt kolihunniku alt mitmeid raamatuid ja  noote, aga ka Dolorese käsitsi kirjutatud lauluraamatu. See oli üllatavalt ilusa ja selge käekirjaga kirja pandud ja seal oli palju rahvalikke viise, aga ka vanu põhja-eesti rahvalaule. Olen neid meloodiaid oma loomingus palju kordi kasutanud.

Nootide vahel oli ka üks joonistusvihik pealkirjaga “Hüljatud tuletornide ajalugu”, milles oli seitse pliiatsijoonistust erinevatest tuletornidest. Mõned neist asuvad Eestis, mõned mitte. Kõige viimasel lehel oli kujutatud asustamata Howlandi saarel asuvat lendur Amelia Earharti mälestuseks püstitatud pooleldi lagunenud väikest majakat. Kust võis Dolores teada selle majaka olemasolust…? Pliiatsiga oli sinna juurde kirjutatud havaikeelne sõna AlohaAloha‘l on palju tähendusi: armastus, rahu, kaastunne, halastus ja seda kasutatakse ka lihtsa tervitusena.

Millised on järgmised olulisemad projektid?
Palju toredaid kontserte on tulemas. 9. aprillil koraldab Eesti Kontsert minu sünnipäevakontserdi, kus lavale astuvad paljud minu sõbrad. Aprilli lõpus tulevad “Lageda laulude” esiettekanded New Yorgi Carnegie Hallis ja Mississipis. Väga ootan ka oma uue tunniajase tsükli “Sina oled valgus ja hommik / Sei la luce e il mattino” esiettekannet juunis koos Tallinna Kammerorkestri ja Eesti Filharmoonia Kammerkooriga. Seda teost itaalia poeedi Cesare Pavese sõnadele kirjutasin väga kaua ja hoolikalt. Traagilise saatusega Pavese luuletusi on keeruline mõne sõnaga iseloomustada. Seal on armastust looduse ja maa vastu. Seal on väga palju igatsust, leina, kurbust, ilu ja nostalgiat. Aga sellest hoolimata on need tekstid täis elu ja voolavust ning mingit müstilist pulbitsemist ja tukslemist. Väga ootan ka oma uue plaadi ilmumist, mille salvestasime koos ERSO ja Risto Joostiga.

Muusika ja film – need on Sinu elus korduvalt ristunud. Alles möödunud aasta lõpus jõudis kinodesse Marianne Kõrveri muusikadokumentaal “Lageda laulud”.
Koostöö Marianne Kõrveriga oli väga eriline. Mulle meeldib filmimuusikat kirjutada, see on teistmoodi. Muusika on üks osa suurest tervikust. See on huvitav koostöö teiste meediumidega. Üks põnevamaid töid on olnud muusika kirjutamine Carl Dreyeri pooleteisetunnisele tummfilmile “Jeanne d’Arci kannatused”. Filmides on muusika mingi suure asja teenistuses – ja see peabki nii olema –, aga mina hindan ka vabadust.

Loe artiklit Eesti Päevalehe kodulehel.