Aktuaalne

Musta peegli apokalüpsis

"Must peegel". ERSO ja dirigent Michael Wendebergi kontsert 1. märtsil 2019. Foto: Signe Vaiknemets.

Aare Tool, Muusika

14. aprill 2019

“Must peegel”: ERSO ja dirigent Michael Wendeberg 1. III Estonia kontserdisaalis, kavas Olivier Messiaeni “Unustatud ohvriannid” (“Les Offrandes oubliées”), Toivo Tulevi “Black Mirror” – kaastegev trio Hoca Nasreddin kooseisus Robert Reigle (saksofon), Nikolai Galen (vokaal) ja Serkan Şener (türgi flööt kaval) – ning Anton Bruckneri 7. sümfoonia E-duur.

Kui Toivo Tulevi “Black Mirror” ei ole apokalüptiline, siis ma ei tea, mis on. Teos pole uus – selle esiettekanne oli 2016. aastal festivalil “AFEKT” –, aga selle aines on päevakajalisuses aegumatu. Tekst pärineb Nick Hobbsi poeemist, mille kohta ta on ise sõnanud, et “selle aluseks on praegune elu – fanatism ja see, kuidas meie fanatismile reageerime.” Toivo Tulevi tõlgenduses (ja täiendatuna tekstiga  Wagneri “Jumalate huku” proloogist) on see lugu, kuidas “me loome jumalaid omaenese näo järgi, kuidas fundamentaalsest jaatusest on saamas iseenese vastand, sügavalt vägivaldne, hüsteeriline ja ebainimlik eitus. See eitus võtab materiaalse mõõtme, tal on kuju (he has form) ja tujud (likes not your face…), tal on soov ning ähvardav võime hävitada (be erased…!). Igatsetud algse õndsuse asemel vaatab meile lõpuks peeglist vastu midagi väga pahelist (a bad kind of bliss reflected in the black mirror…). “Kas valgus, mis paistab, on koiduvalgus?” küsivad Wagneri ooperi alguses ja tänase loo finaalis isekeskis saatuselõimi punuvad nornid. “Ei, on jätkuvalt öö.””

On kurb tõde, et kui fanatismi, vägivalda ja ebainimlikkust saab palju, siis ükskord kujuneb sellest “uus normaalsus”. Seda ei tajuta enam eemaletõukava ja jälgina, vaid sellele vaadatakse – küll murelikult ja hukkamõistvalt – kui millelegi paratamatule. Ebainimlikkus on inimese loomuses, tõdetakse siis alistunud toonil. Sama probleem on ka apokalüptilise muusikaga: sellegagi võib ajapikku harjuda, nii et meeled nüristuvad, võõristusjõud lahtub ja sõnum läheb infomüras kaotsi. Suur tumedus on juba liiga kaua muusika kohal heljunud, sajandi lõpule järgneb sajandi lõpp ja üks katastroof käib muudkui teise otsa. Taevas läigib sapine kuu ja koiduvalgust pole lootagi. Kas võib olla, et kõik apokalüpsise kuulutamise vahendid on juba jäägitult ära tarvitatud, sõnad raisatud ja karikas ammutatud tilgatumaks? Meie igapäevast apokalüpsist annab meile tänapäev. Sellisel juhul ähvardab midagi eriti kohutavat – apokalüpsise apokalüpsis. See pole apokalüpsise eitus, kuradi väljaajamine kuradi abil, vaid võimetus apokalüpsist ette kujutada ja karta. Tulevi teoses võib vokaalsolist ulguda nagu hunt oma õõvastavat pimedusesõnumit, aga seda kõike oleme juba liiga palju mingis teises kontekstis ja teiste sõnadega kuulnud. Sellel, kes kannab viimsetpäeva iseendas, ei ole lootust katarsisele. Ta vaatab musta peeglisse, aga ei tunne oma peegelpilti ära.

“Black Mirror” on niisugune teos, millele ideaalmaailmas ei tohiks järgneda midagi muud peale mõttetiheda generaalpausi. Kontsert pole aga ideaalmaailm ja nii täitis teise poole Bruckneri seitsmes sümfoonia, mis kõrvuti neljandaga on üks mängitavamaid (neljas sümfoonia oligi kavas alles detsembris). ERSO on Brucknerit mänginud nii ja teisiti, ent seekordne esitus paigutub pigem paremikku. Dirigent Michael Wendeberg paistis teadvat, mida teeb (eks seegi, et ta juhatas sümfooniat peast, näitab midagi), ja eriti tšellorühm paiskas saali meeldivalt kandvat kõla. Öeldakse küll, et saatan peitub (mängu)detailides, aga Bruckneri puhul on tõde siiski tervikus – selle voolis Wendeberg piisavalt reljeefselt välja. Võinuks arvata, et kui kontserdi esimene pool on mirror, siis teine pool tuleb päris horror, aga läks siiski palju paremini. Kindlasti jäi mõne hinge närima küsimus: mis on õieti see black mirror ehk must peegel, mille eest end nii hoidma peab? Kas see on paljas mõistukõne või midagi käegakatsutavat? Ma ei kavatse seda saladust reeta ja ega ma täpset vastust ei teagi. Küll aga julgen arvata, et kui keegi ruttas pärast kontserti või selle ajalgi Tulevi teosele sotsiaalmeedias like’i laduma, siis ei saanud ta musta peegli mõttest aru.

Loe artiklit ajakirja Muusika kodulehel.