Aktuaalne

Brahms ei mahtunud Estonia kontserdisaali

ERSO 92. hooaja lõppkontsert (© Jelena Vilt).

Helis Oidekivi, Postimees

15. mai 2019

ERSO hooaeg kulmineerus 10. mail piduliku lõppkontserdiga Estonia kontserdisaalis. Kohaletulnud klassikalise muusika sõbrad võisid veenduda, et sel korral oli lõppkontsert teistmoodi.

Teistmoodi, sest esitusele tuli vaid kaks Brahmsi vokaalsümfoonilist teost: «Saatuselaul» ja «Saksa reekviem». Ja kuigi koosseis – ERSO koos segakoor Latvija ja solistide Elina Nechayeva ja Atlan Karbiga – oli suurejooneline, polnud teoste temaatika sugugi suurutsevalt pidulik, nagu lõppkontserdilt ehk eeldada võiks, vaid hoopiski igavikku ja iseendasse vaatav.

Tõepoolest, sisustada terve kontsert – suisa lõppkontsert – ühe helilooja kahe vokaalsümfoonilise teosega, helikeelelt üpris sarnasega, nii et koosseis laval praktiliselt ei muutugi, tundub julge ettevõtmine. Ja veel enamgi, lisaks teoste helikeelele on sarnane ka nende sisu: sügav ja kohati keerulinegi, peites sõnumit, mis tegeleb lisaks pisukesele jumalikule rõõmule ka inimlike murede, igavikuliste mõtiskluste, leina ja sisekaemusega. F. Hölderlini sõnadele loodud «Saatuselaul» pole küll vaimuliku sisuga teos, kuid siiski jumalikku õndsust ja maist viletsust kõrvutav. «Saksa reekviemi» sisu pärineb aga otse piiblist.

Mõtetega teises ruumis

Just seetõttu liikusin selle esitamise ajal mõtetes tihtipeale hoopis teise ruumi, kui seda on meie Estonia kontserdisaal. Kujutasin teost kõrgete võlvidega kirikusse. Meie esindussaal nimelt ei ole sellist suurt koosseisu toetama just kõige varmam. Vaikseid muusikalisi hetki kannab ta küll õrnalt nagu laevukest tasasel merel, aga kohe, kui teos liigub dünaamilise skaala teise otsa, jääb nagu midagi puudu. Nagu hajuks laiali. Nagu tahaks seda saali veel pigistada, et ta kogu kulminatsiooni tilgatumaks väänatuna minuni kannaks.

Tihti tabasin end lausa proovimas ette kujutada, et tegelikult on mõni muusikaline moment võimsam ja vägevam. Ja valjem. Võib-olla oli asi ka teostes. Nad vajanuks nagu teist ruumi ja teist akustikat.

ERSO puhul on armas ja omane see, et säilitatakse vaoshoitus. Ei ole liigset liikumist, ülepakutud temperamenti või piiridest väljumist. Jah, sel korral oli orkester enamiku ajast koori ja solistide saatjana juba loomult vaoshoidlikumas rollis. Siiski on ERSO kuulamine alati turvaline, nad jätavad üpriski diskreetse ruumi enese ja kuulajate vahele. Olgu! Vahel oleks tahtnud ehk rohkemgi näha, näiteks kirge ja suuremat emotsionaalsust, aga samas mõjub nende taktitundeline, tõsine ja pisut külm üldmulje enamasti koduselt.

Terve kontserdi musitseeris laval ka Balti riikide suurim professionaalne koor Latvija. Nende tase ja lähenemine on nauditav ja kaunis. Sümpaatsed ja dünaamilised olid ka solistid Elina Nechayeva ja Atlan Karp. Aga taas kord ei saa ma üle ega ümber saali akustikast, mis kuulaja lauljatest liiga kaugele distantseeris. Saal hoidis kramplikult kulminatsioone endasse.

Mõneti soosiv akustika

Nagu enne mainisin, oli mõnel puhul saali akustika siiski ka soosiv. Nimelt vaiksetes kohtades. Üks selline kaunis hetk oli näiteks Elina Nechayeva esitatud viies osa «Saksa reeviemist» («Ihr habt nun Traurigkeit»), kus õrn võbelev piano kõlas väga kaunilt ja muinasjutuliselt. Teine imeline moment, mil akustika suurepäraselt esitust toetas, oli lisaloona ettekandele tulnud W. A. Mozarti «Ave verum corpus».

Kui kontserdist jäi üldiselt positiivne tunne – küll mitte joovastus –, siis Brahmsi teoste sügavus jõudis minuni tegelikult päevase hilinemisega. Mainiksin siinkohal, et tegemist oli kontserdiga, kus kava jälgimine ja tähelepanelik lugemine oli sõnumi mõistmise võti. Maia Lilje koostatud väga hea konspekt nii teoste kujunemisest kui ka ülesehitusest ja sisust oli suurepärane. Usun, et näiteks «Saksa reekviemi» kujunemislugu – teadmine, et suurvormi loomise taga on Brahmsi püüe tulla toime kahe olulise inimese surma ja iseenda leinaga – annab piibli tekstidele, mida Brahms kasutas, ka inimliku ja isikliku mõõtme.

Kontsert oli teistmoodi. Õnnestunud, kuid vajas oma sügavuses aega. Kui Brahmsi helgus ja teoste mõte lõpuks südamesse jõudsid, oli see tegelikult teistmoodi ja kaunis kogemus – isegi kui see ei saabunud sel korral kohe vahetult pärast kontserdi lõppu, mil publik esinejatele aplodeeris.

ERSO seekordne hooaeg tõi klassikalise muusika sõpradeni kuus eriilmelist sarja: «Maestro», «Klaverikontsert», «Harmoonia», «Suurlinna tuled», «Tulevikumuusika» ja «Romantika». Igas sarjas tuli esitusele neli kontserti, hooaja lõppkontsert kuulus sarja «Suurlinna tuled». Tunnustatud ja häid soliste ning dirigente oli nii Eestist kui välismaalt.

Loe artiklit Postimehe kodulehel.