Nikolai Aleksejev

2009/2010 on maestro Nikolai Aleksejevi üheksas ja ühtlasi viimane hooaeg ERSO peadirigendina.

Nikolai Aleksejevi ja ERSO esimene ühine kontsert toimus 1983. aasta jaanuaris, tihedam koostöö sai alguse 1995. aastal, hooajal 1997/1998 oli Nikolai Aleksejev ERSO esimene külalisdirigent ning alates 2001. aasta sügisest on ta orkestri peadirigent ja kunstiline juht. 2006. aastal omistas Eesti Vabariigi president Arnold Rüütel Nikolai Aleksejevile Valgetähe III klassi teenetemärgi Eesti muusikaelu edendamise eest.

Peterburi uue dirigeerimiskoolkonna üks silmapaistvam esindaja Nikolai Aleksejev tegi muusikamaailmas oma nime tuntuks VII Herbert von Karajani nimelise rahvusvahelise dirigentide konkursi võitjana (1982). 1983. aastal lõpetas ta Leningradi konservatooriumi sümfooniaorkestri dirigeerimise erialal – juhendajateks Arvids ja Maris Jansons. Pärast mõneaastast töötamist Peterburi Maria Teatris (tolleaegne Leningradi Kirovi-nimeline teater) sai Nikolai Aleksejevist 1985. aastal Uljanovski Filharmoonia sümfooniaorkestri dirigent (hiljem ka peadirigent). Samal aastal võitis ta laureaaditiitli Vaclav Talichi nimelisel rahvusvahelisel dirigentide konkursil Prahas ning rahvusvahelisel dirigentide konkursil Tokyos.

Nikolai Aleksejev on juhatanud kõiki Moskva ja Peterburi tähtsamaid sümfooniaorkestreid ning andnud kontserte Euroopas, USAs ja Jaapanis. Aastail 1995–1998 oli ta seotud Zagrebi Filharmoonia sümfooniaorkestriga Horvaatias. 2000. aastast on Nikolai Aleksejev Peterburi Filharmoonia sümfooniaorkestri dirigent, 2001. aastast koordineerib ta Peterburi Filharmoonia kammerorkestri tööd ning hooajal 2002/2003 oli ta Moskva Suure Teatri esimene külalisdirigent.

Nikolai Aleksejev:
"Meie suhted ERSOga on aja jooksul kujunenud üsna perekondlikeks, kindlasti oleme me sõbrad ja mis puutub isiklikult minusse, siis võin öelda, et ma armastan ERSO’t. Kuidas orkestriga on, seda ma ei tea. Iga kontsert on minu jaoks olnud meeldiv ja elamuslik ning kui see nii poleks, ma ei töötaks koos ERSOga. Ma ootan, nagu ilmselt kõik dirigendid, näha ja kogeda seda, kuidas orkester areneb. ERSO puhul ma seda näen ning kui see lõppeks, paluksin end ilmselt oma ametist vabastada. Isegi kui see tundub naljana, on see ka tegelikult olemas: nii kaua kui me koos areneme, ma jään. Keegi aga ei tea, kui kaua see areng meil koos kestab. Orkestri ja dirigendi andmise-saamise suhe on meie vahel olemas ja see on midagi täiesti unikaalset. Kuid meil on ka humoorikaid seiku meie ühisest tööst, mida ma küll räägin oma sõpradele, kuid mida ma avalikult rääkida ei saa – need on meie peresaladused. Soovin ERSOle palju häid kontserte, rohket ja heasoovlikku publikut. Olen väga rõõmus, et ERSO’l on publik, kes teda armastab ja vajab. Vahel lihtsalt tunned end õnnelikuna, ja ERSOga töötades on see minu puhul täpselt õige sõna."
                                                                                  Intervjuust Riina Luigele ("Postimees")

Tagasi