ERSO

Eesti esinduskollektiivid annavad kontserte Euroopas

erso — Thu, 16 Feb 2012 10:51:17 +0000

Täna, 16. veebruaril esineb Eesti Filharmoonia Kammerkoor Berliinis toimuva koorimuusikafestivali Chor@Berlin 2012 avakontserdil RADIALSYSTEM V saalis. Koori peadirigendi, Daniel Reussi juhatusel tutvustatakse Eesti muusikat, sh Pärdi, Tormise, Saare, Grigorjeva ja Kreegi loomingut.

Lisainfo: www.deutscher-chorverband.de, www.radialsystem.de

Laupäeval, 18. veebruaril annavad Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Daniel Reussi juhatusel kontserdi Hollandi ühes olulisemas kultuurikeskuses De Oosterpoortis, Groningenis. Ettekandele tuleb nädal tagasi Tallinnas täissaalile kõlanud kava, mis sai suurepärase vastuvõtu: Arvo Pärdi ”In spe” ja ”Aadama itk” ning Mozarti ”Reekviem”. Kaasa teevad solistid Kädy Plaas (sopran), Iris Oja (alt), Colin Balzer (tenor), Simon Bailey (bass).

Lisainfo: www.de-oosterpoort.nl

Eestis saab ERSOt kuulata orkestri tšellorühma meeleolukal kammerkontserdil ”Tšellomaania” 21. veebruaril Estonia talveaias. Eesti Filharmoonia Kammerkoor esineb aga Tõnu Kaljuste juhatusel märtsis Tartu Ülikooli aulas ja Tallinna Mustpeade majas Sergei Tanejevi teosega ”12 koori Jakov Polonski sõnadele”.

Riigihange timpanite ostmiseks

erso — Mon, 13 Feb 2012 18:32:35 +0000

Nimetus: Timpanite ost

Hanke eesmärk: Hankelepingu sõlmimiseks

Hankelepingu liik: asjad

Hankemenetluse liik: Avatud hankemenetlus

CPV: 37316000-6

Eeldatav maksumus: - EUR

Hankelepingu kestus: 20.03.2012 – 01.10.2012

Pakkumuse või taotluse esitamise aeg: 05.03.2012 10:00

Pakkumuste e-menetlus: Ei

Vastutav isik: DAILY TRIPPEL

Hange on jaotatud osadeks: Ei

Hanke url: https://riigihanked.riik.ee/register/hange/131112

Neeme Järvist ja Eduard Tubina loomingu jäädvustamisest

erso — Fri, 10 Feb 2012 07:42:33 +0000

Seekord saime kodu-Eestis nautida suurepärast viiulimängu. Neeme Järvi ja ERSO kontserdil 3.veebruaril “Estonia” kontserdisaalis esines norra viiuldaja Ragnhild Hemsing. Eduard Tubina viiulimuusika köite esitlusel 6. veebruaril Muusikaakadeemia kammersaalis mängis Tubina viiuliteoseid Sigrid Kuulmann-Martin. Filmilindi vahendusel sai kuulata ka legendaarse Evi Liivaku esinemist, kes mängis Tubina “Kapritšo”.
Mulle isiklikult oli väga elamuslik ka ERSO kontserdi lisapalaks esitatud Sibeliuse “Meloodia”, kus soleeris ERSO kontsertmeister Arvo Leibur.
Rääkides Eduard Tubinast ei saa me ei üle ega ümber Neeme Järvist. Just tänu Järvile on Tubina sümfooniaid esitanud paljud suurepärased orkestrid maailmas. Võib-olla just tänu Järvile “avastasid” lõpuks ka rootslased, et nende keskel elab üks 20. saj suurimaid sümfoonikuid. Rootslased tegid Tubinast enne surma isegi akadeemiku, jättes õhku rippuma küsimuse: kas Tubin on rootsi või eesti helilooja?! See on sama filosoofiline küsimus nagu igihaljas “kas Chopin on poola või prantsuse helilooja?!”. Nii suuri heliloojaid tahaksid ju paljud rahvad omaks pidada.
Et ei jääks kahtlusevarjugi sellest, et Tubin on eesti helilooja, loodi Eesti taasiseseisvudes Vardo Rumesseni eestvedamisel Eduard Tubina Selts, mis vastutab Tubina noodimaterjali trükkimise eest. Kavas on teha 33-st (sic!) köitest koosnev Tubina kogu loomingut hõlmav noodisari (peatoimetaja Vardo Rumessen), kus on erilisel kohal Tubina kümne sümfoonia partituurid. Kõik need sümfooniad on Neeme Järvi poolt ka plaadistatud. See on esimene ühe sümfooniku teaduslikult kommenteeritud akadeemiline noodisari Baltimaades. Rahvusraamatukogus on ta kõrvuti Sibeliuse ja Mozarti kogutud teostega. Tubina muusikast on välja antud alles 7 köidet, tänavu lisanduvat Toomas Velmeti teatel veel 2 köidet. Millal jõuavad valmis ülejäänud 24 – seda võib vaid aimata, sest nootide trükiks ette valmistamine on väga aeganõudev töö. Kuna selle noodisarja toetajate hulka kuulub kultuuriminister Rein Lang, siis on Tubina teoste väljaandmise rahastamine nüüd ka riigieelarves eraldi real. See on suur samm edasi.
Kuigi Muusikaakadeemia kammersaali oli 6. veebruaril kogunenud suhteliselt vähe rahvast, andis üritusele kaalu see, et kohale oli tulnud Eesti muusikaeliit – Neeme Järvi, Veljo Tormis, EMTA rektor Peep Lassmann ning muusikateaduse “kahurvägi” – Urve Lippus, Kristel Pappel, Kerri Kotta, Maris Männik, Raili Sule jt. Ja muidugi noored viiulitudengid, kes said nautida nii Tubina muusikat kui Sigrid Kuulmanni peaaegu täiuslikku tõlgendust Tubina viiulimuusikast. Ilmselt oli saalis neidki, kes kuulsid esimest korda Evi Liivaku nime, kes juba 12-aastase imelapsena viiuliartisti karjääri alustas. Nõukogude ajal jõudis Eestisse vaid kauge kaja tema suurepärasest kontserttegevusest muusikamaailmas.
Võib-olla on see liialdus, aga mul on tunne, et just tänu Neeme Järvi aktiivsele osalemisele Eesti muusikaelus on taas käima lükatud vägagi olulised tõsise muusika projektid. Nende hulka kuulub ka Tubina kogutud teoste trükkimine, mis oli vahepeal soiku jäänud. Just Järvi on meie kultuuriametnikele tõestanud, et ka tõsine klassikaline muusika võib olla tulutoov ettevõtmine. Kui midagi väga hästi teha, siis on saalid täis ja üldsuse tähelepanu äratatud. Järvi kõige olulisemaks ettevõtmiseks on ilmselt siiski ERSO maailma viimine. Algul plaadistuste kaudu.
Praegu lihvib ja viimistleb ERSO Neeme Järvi käe all Brahmsi sümfooniaid. Reedesel kontserdil elas ja hingas Brahmsi teine sümfoonia kohe esimestest taktidest peale. Ja kui põnevalt kõlas norra helilooja Johan Halvorseni dramaatiline süit “Fossegrimen”, kus solist mängis norraka rahvapillil Hardengeri viiulil. Ka see on osake Neeme Järvi fenomenist, et ta julgeb kavva panna üldsusele tundmatuid muusikateoseid. Ja panna meid imestama – küll maailmas on ikka palju head muusikat, mida me üldse ei tunne. Ja selle tõeliselt hea muusika hulka kuulub ka meie eesti muusika.

http://www.eesti.ca/?op=article&articleid=35147

Delta. Külalised

erso — Wed, 08 Feb 2012 12:32:23 +0000

Põhja-ja Baltimaade raadioajakirjanikud külastasid 3. veebruari ERSO konserti, kus soleeris Ragnhild Hemsing (Hardangeri viiul) ja dirigeeris Neeme Järvi.

Kavas olid Halvorseni ja Brahmsi teosed. Arvamusi jagavad Edgars Raginskis Lätist, Laima Slepkovaite Leedust, Svend Rastrup Andresen ja Max-Fage Pedersen Taanist ja Janne Koskinen Soomest.

Kuula saadet: 1359863

Neeme Järvi taas rahvusorkestri ees

erso — Fri, 03 Feb 2012 07:50:59 +0000

27. jaanuaril seisis rahvusorkestri ERSO ees taas Neeme Järvi. Kõlas Antonin Dvoraki ja Johannes Brahmsi looming. Muusikavaliku ühenduslüliks oli aimatavalt see, et just Brahms võttis Dvoraki oma eestkoste alla ja aitas noorel heliloojal parnassile tõusta. Pärast Brahmsi 1. sümfoonia suursugust finaali kõlas lisapalaks Dvoraki „Humoresk“, kus soleeris ERSO kontsertmeister Arvo Leibur. Braavohüüded ja püstijala-aplausid olid muusikutele tänuks erakordse muusikaõhtu eest.
Kontserdi vaheajal püüdsin nuputada, millega Neeme Järvi fenomeni meie kultuuris võrrelda.Võib-olla Struve ja tema geodeetilise meridiaanikaarega. Struve juhatusel mõõdeti tohutupikk maismaa-kaar Põhja-Norrast Musta mereni. Sellel kaarel on üheks oluliseks punktiks Tartu tähetorn, mille äramärkimine tõstis 19. sajandi Eesti Euroopa kultuurikonteksti. Sama suure töö on Neeme Järvi teinud muusikapõllul. Järvi dirigenditegevus on aidanud Eestil pärast pikki okupatsiooniaastaid taas Euroopa ja ka maailma kultuurikonteksti naasta. Tema „muusikalise kaare“ pikkust on raske ettegi kujutada. Olulisteks punktideks sellel kaarel on maailma kõige esinduslikumad kontserdisaalid ja tipporkestrid. Maailma parimad muusikud, kes kõik teavad, et Neeme Järvi on pärit Eestist.
Reedese kontserdi esimeses pooles kõlasid Dvoraki avamängud „Looduses“, „Karneval“ ja „Othello“. Neid kuulates ei imestagi, et just „Karnevali“ on saatnud tohutu publikumenu. Helilooja enda sõnul kujutab lugu üksildast rändajat, kes õhtuhämaruses jõuab suurlinna kärarikastele pidustustele. Põnev oli kuulata, kuidas Järvi muusikalisi karaktereid voolis ja haruldasi kõlavärve orkestrist välja meelitas. Ometi jäi hinge kriipima hoopis lisapalaks kõlanud Dvoraki „Humoresk“. Järvi interpretatsioonis ei olnud see laginal naermine, vaid pigem naer läbi pisarate, koomiku hingepõhjas valitseva kurvameelsuse kujutamine.
Õhtu peateoseks oli Johannes Brahmsi Esimene sümfoonia (c-moll, op 68). Sel hooajal on rahvusorkestril kavas mängida kõik Brahmsi neli sümfooniat ja need ka plaadistada. Need plaadid oleksid orkestrile nagu visiitkaardiks – siin on võimalik näidata nii orkestri mängutaset kui tõlgenduste filosoofilist sügavust. See ei olegi nii lihtne ülesanne, sest Brahms annab oma mõtteid edasi puhtmuusikaliste väljendusvahenditega ega otsi tuge sõnalisest programmist. ERSO näitas, kui sisendusjõuliselt, emotsionaalselt ja tekstitäpselt ta maailmaklassikat mängida suudab.
Püüdsin leida vastust küsimusele, mis on see saladuslik „miski“, mis teeb Neeme Järvist nii erilise dirigendi. Küsitlesin muusikuidki. Sain vastuseks, et Järvi on väga professionaalne ja emotsionaalne; tal on hiigelsuur muusikaline silmaring; ta ei jäta midagi kahe silma vahele; ta suudab oma ideed orkestrist välja meelitada nagu skulptor, kes raiub kivirahnust välja kunstiteose. Kokkuvõtvalt võiks Järvi fenomeni panna valemisse „kõrge professionaalsus+ suured kogemused + emotsionaalsus + muusikaline eruditsioon“. Siia tuleks kindlasti lisada isiklik sarm, mida üheski koolis ega üheltki õpetajalt õppida ei saa. Just see isikupärane veetlus ja võime pillimehi musitseerimisest vaimustusse viia teevadki Järvist nii erilise dirigendi.

Tubli annus Brahmsi

erso — Fri, 03 Feb 2012 07:37:49 +0000

On ühtaegu tähtis ning samas ka tähendusrikas, et jaanuari lõpus sai ERSO ees näha ja kuulda järjest kahte eesti dirigenti, kelle kohta võib liialdamata öelda „maestro” selle sõna otseses ja kõige austavamas tähenduses. Eri Klas ja Neeme Järvi on nimed, mis ei vaja juba ammu tutvustamist isegi üsna muusikakaugetele inimestele, kõnelemata muusikutest. Järvi tegevus on viimasel ajal pälvinud rohkem tähelepanu seoses suurema seotusega siinsel kultuurimaastikul, aga see on ka loomulik ning vajalik.

Sarja „Concerto” II kontsert „Pühendus”: Dmitri Aleksejev (klaver), ERSO ja Eri Klas 20. I Estonia kontserdisaalis.

Vaadeldavaist esimene kontsert kandis pealkirja „Pühendus” ja oli maestro Klasi pühendus oma ema, pianist Anna Klasi 100. sünniaastapäevale. Viimase nimi seostub eelkõige legendaarse klaveriduoga Anna Klas – Bruno Lukk, mille aktiivse tegevuse kõrval pühendus ta pedagoogitööle ja poeg Eri kasvatamisele. Anna Klasi sünniaastapäeva 23. jaanuaril tähistati „Jubilate” kontserdiga ka muusikaakadeemias, kus toimus Ada Kuuseoksa koostatud mälestusraamatu ja DVD esitlus.

ERSO kontsert algas IV osaga Adagietto Gustav Mahleri Sümfooniast nr 5. Kahtlemata on tegu populaarse muusikapalaga, mille tunnusmeloodia tuntusele on väga palju kaasa aidanud mh Luchino Visconti 1971. aastal valminud film „Surm Veneetsias”, mis põhineb Thomas Manni samanimelisel kirjandusteosel. Samuti on teada, et helilooja sõbra, Hollandi dirigendi Willem Mengelbergi valduses olnud sümfoonia partituuri äärele on dirigendi käega kirjutatud: „NB ! See Adagietto oli Gustav Mahleri armastusavaldus Almale” (helilooja tulevasele abikaasale) ning lisatud oli ka seitsmerealine luuletus, mis sobitub viimse silbini osa alguse meloodiaga. Adagietto valik oli väga tähendusrikas, kuid kontserdi avaloona ei avaldanud ehk nii suurt mõju, kui oleks soovinud. Avapala kujuneb paratamatult enamasti eelhäälestuseks ning sama teose lisapalana esitamine oleks mõju mitu korda suurendanud. Saime nautida keelpillide imelisi vaikseid nüansse, kuid kulminatsioonides jäi natuke vajaka kõlajõu intensiivsusest ja kandvusest.

Teise teosena kõlas Johannes Brahmsi I klaverikontsert op. 15 Dmitri Aleksejevi soleerimisel. Maailma tipp-pianistide hulka kuuluva Aleksejevi tähelend sai alguse aastal 1975, kui ta esimese Nõukogude Liidust pärit muusikuna võitis maineka Leedsi klaverikonkursi. Samuti on tunnistuseks tuntusest koostöö maailma parimate orkestrite ning dirigentidega nagu Riccardo Muti, Valeri Gergijev, Pierre Boulez jt, mainimata siinkohal kammeransamblipartnereid ning plaadistusi.

Ma ei viibinud saalis Dmitri Aleksejevi esimesel esinemisel ERSOga 2006. aastal, kuid Brahmsi Klaverikontserdi ettekanne oli solisti väikestele äpardustele vaatamata tõeliselt meisterlik. Pianisti mäng oli oma kõlajõultki võrdväärne partner orkestrile, rõhutas teose sümfonismi ja dramaatikat. Ehedalt ilusad (kui seda sõna võib nii kasutada) olid solisti lüürilised üksiolemised, eriti teises osas. Kui rääkida orkestrist, siis võib esile tõsta puupuhkpillide häälestumist ja ansamblimängu nende üsna vähestes soololõikudes. Samuti oli tõeliselt nauditav orkestri keelpillide intensiivsus ning energia forte tutti lõikude puhul.

Kontserdi teises pooles tuli ettekandele Richard Straussi sümfooniline poeem „Kangelase elu” op. 40, mis kujutab endast helilooja muusikalist autobiograafiat. Teose osad viitavad konkreetsele programmile, mille kohta helilooja on küll öelnud, et seda pole tarvis lugeda. Selliseid tähtteoseid on elavas ettekandes väga nauditav kuulata. Straussi muusika puhul on tegu ka esitajaile nõudliku rohkenoodilise materjaliga, mille iga ettekanne väärib juba ainuüksi sooritamise mõttes tunnustust (bravo! tšellorühmale kangelase teema esituse eest). Eriti köitis tähelepanu puhkpillide kehastumine tänitavateks kriitikuteks, mis oli tõepoolest väga ehe, ja loomulikult ei saa märkimata jätta orkestri kontsertmeistri Arvo Leiburi kaelamurdvaid viiulisoolosid. Arvukale esituskoosseisule vaatamata ei mängitud saali „lõhki” ja kuulajad võisid tugevaid nüansse nautida. Ehk oleks oodanud esituselt veelgi detailirohkust, eriti teose teises pooles, mis jäi veidike esimese poole varju. Kuid oma piirid seab siin kindlasti prooviaeg ning võib-olla ka kultuurikihi paksus.

Sarja „Saaga” III kontsert „Loodus, elu, armastus”: ERSO ja Neeme Järvi 27. I Estonia kontserdisaalis.

ERSO järgmine kontsert kandis pealkirja „Loodus, elu, armastus”, mis sai oma pealkirja esimeses pooles kõlanud Antonín Dvořáki kolme avamängu järgi „Looduses” op. 91, „Karneval” op. 92 ja „Othello” op. 93. Nimelt kavatses helilooja 1891. aastal kirjutada kolmest osast koosneva orkestriteose „Loodus, elu, armastus”, kuid otsustas valminud teosed siiski kirjastada erinevate oopusenumbrite ja pealkirjadega. Siiski on teosed ka muusikaliselt omavahel seotud, sest esimese avamängu avateema kõlab hiljem, küll teistes situatsioonides ning helistikes, ka teises ja kolmandas avamängus.

ERSO esitas tsükli teada olevalt esimest korda. Tegemist on eht-dvořáklikult energiast ja loomejõust pulbitsevate teostega, mis ei ole tegelikult üldsegi mitte lihtsad mängida. Seejuures pakuvad need kuulajale piisavalt vaheldust teemade erineva iseloomu ning esituslaadi poolest. Kolm avamängu esitati ühtsele teosele kohaselt ilma vahepausideta, mistõttu kuulajatele tuli teoste lõppemine mõnevõrra üllatusena ja sellest märku andev maestro alustas aplausi ise. Rohke käteplaksutamise tulemusel läks kordamisele avamäng „Karneval” ning ma ei tea, kas selles oli süüdi teistkordne kuulamine või mitte, kuid esitus tundus veel parem kui esimesel kõlamisel.

Kontserdi teise poole täitis Johannes Brahmsi Sümfoonia nr 1 op. 68 (ERSO muusikud on viimastel nädalatel saanud tõelise Brahmsi muusika vitamiini). Tegemist oli Brahmsi sarja avakontserdiga – publikul on võimalik samas esituskoosseisus kuulata selle kevadhooaja jooksul kõiki nelja sümfooniat (II kõlab juba täna õhtul, III 26. aprillil ja IV sümfoonia 4. mail). Kindlasti on see väga põnev, sest Järvi eestvedamisel mängiti neid siin ka üle kümne aasta tagasi. (Tunnistan, et läksingi kuulama eelkõige juba tuntud loo uut versiooni.) Üllatasid kiired tempod ja paatose puudumine. Arvestades dirigendi vanust, poleks seda üldse oodanud. Tänu tempovalikutele oli võimalik n-ö mingid asjad kokku võtta ning teatud vormilised rõhud paika asetada. Samuti olid tõeliselt nauditavad II ja III osa oma fraasi nõtkuse ning kõlakujunduse poolest. Viimase osa aeglases alguses oli võimalik kuulda omapärast brassi kõla soojust, millele järgnes väärikas lõpuosa.

Kontserdi lisaloona kõlas maasikana (ja see oli veel eriti maitsev) Dvořáki Humoresk Arvo Leiburi soleerimisel. Olen kindel, et mälestust selle väikese loo esitusest hoitakse veel kaua aega tallel.

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=13991:tubli-annus-brahmsi&catid=5:muusika&Itemid=12&issue=3379

Portreteerides klassikut

erso — Fri, 20 Jan 2012 08:53:30 +0000

Ester Mägi autoriõhtu 13. I Estonia kontserdisaalis

Ester Mägi muusikast rääkida on ühtaegu lihtne ja raske. Lihtne seetõttu, et mõnes mõttes on Ester Mägi elutöö tehtud, mistõttu tema loomingut on võimalik vaadelda juba teatavalt distantsilt ja seetõttu ka adekvaatsemalt hinnata. Aga samas raske, sest sellisest perspektiivist teoseid käsitledes kehastub kriitik pigem ajaloolaseks, esitades rolli, milles ta end väga hästi ei tunne.

Ester Mägi juubelikontserdi põhjal tuleks esmalt rääkida autori haruldasest truudusest valitud teele. Kui mitte arvestada aspirantuuriaastatel kirjutatud kantaati „Kalevipoja teekond Soome” (1954) ja ehk pisut vähemal määral ka autoriõhtu kõige värskemat tööd „Vesper keelpilliorkestrile” (1998, täpsemalt on tegemist 1990. a kirjutatud kammerteose seadega), siis võib kõigi kõlanud teoste puhul rääkida väga kindlast ja peaaegu muutumatust väljendusvahendite ringist. Mägi muusikaga seonduvalt on korduvalt rõhutatud sidet rahvamuusikaga, kuid viimane avaldub helilooja muusikas väga erilisel viisil. Ühelt poolt – jälle ehk noorpõlvekantaati välja jättes – ei saa kõnelda deklaratiivsest või formaalsemat laadi suhtest: isegi siis, kui helilooja rahvaviisi tsiteerib, näib see olevat niivõrd läbi tunnetatud, et mõjub originaalloominguna. Ja vastupidi: helilooja algupärased muusikalised kujundid on rahvamuusikale omasest tunnetusest niivõrd läbi imbunud, et mõjuvad kohati laenatuna. Seega on rahvaviis vorminud helilooja mõtlemist määrani, kus oma ja laenatu on vähemalt puhtesteetilises või tajumuslikus plaanis eristamatu. See on lausa kummaline, kuidas rahvaviis, mis on ju omamoodi üldistus, paljude individuaalsete viiside kontsentraat, on Mägi muusikas saanud taas isiklikuks. Kui mul palutaks kirjeldada helilooja muusikat võimalikult lühidalt, ei leiaks ma ilmselt nimetatud semantilisest nihkest paremat määratlust.

Rahvamuusikale iseloomulikku mõtlemist peegeldab ka helilooja lähenemine muusikalisele vormile. Meloodiahääl, mis tema muusikas kannab traditsioonilist juhtrolli, on üles ehitatud lühikestest motiividest, mis ei ületa variantselt kordudes rahvaviisile tavaliselt omast kitsast ulatust. Pinge ei akumuleeru muusikas mitte aina uute registrite hõlmamise, vaid iseloomulike motiivikorduste kaudu. Samas iseloomustab Ester Mägi muusikat ka rahvaviisidele iseloomulik ökonoomsus: arvukatest kordustest hoolimata ei mõju ta muusika kunagi paljusõnalisena.

Helikõrguslikus plaanis on oluline roll oktatoonilisel helireal, mis aga ei funktsioneeri mingi abstraktse laadina, n-ö lihtsalt neutraalse helikogumina, millel põhineb tegelik muusika, vaid tuleneb pigem helilooja sümpaatiast teatud intonatsioonide ja sellest tingitult ka kindlate intervallide vastu. Neist tuleks nimetada eelkõige vaheldumisi järjestatud väikseid ja suuri sekundeid ning sekundite liitmisel saadavaid väikseid ja suuri tertse. Eriti iseloomulik kujund, mida võis tajuda peaaegu igas kõlanud teoses, oli suure tertsi või vähendatud kvardi ulatuses liikuv laskuv itkulaadne käik: viimast võib vaadelda lausa autori muusikalise monogrammina. Sellele kõigele võib veel lisada faktuuri õhulisuse ja läbipaistvuse ning kõige üldisemas mõttes peene kõlatundlikkuse.

Ester Mägi muusika püsiv kvaliteet ei jäta kahtlust, et tegemist on olulise isiksusega, kes esindab meie muusikakultuuri püsiväärtusi. Tunda on siiski teatavat ettevaatlikkust helilooja tituleerimisega elavaks klassikuks. Võib-olla on selle põhjuseks Mägi muusika suhteliselt väiksem üldistusjõud, võrreldes näiteks Tubina või Tormisega. Kindlasti ei saa helilooja muusikat nimetada üheplaaniliseks, kuid piirid, milles see liigub, on siiski suhteliselt kitsad. Näib, et tema muusika kirjeldamiseks sobivad hästi sõnad, mida Henno Rajandi on kasutanud inglise kirjaniku Jane Austeni portreteerimisel: raamid, milles kirjanik liikus, olid küll võrdlemisi ahtad, kuid haarde kitsuse korvas kirjanik uuringute sügavusega.* Ka Ester Mägi valib paljude erinevate muusikaliste väljendusvahendite seast välja vaid mõned üksikud, kuid ammendab need täielikult. Analoogiliselt mainitud kirjandusklassikuga ei ürita ka ta „rääkida” talle loomupäraselt võõrastest asjadest ega tabada ajastu trende – mõeldagu kas või tema loomingu stiililisele püsivusele kõikide nende kümnendite jooksul, kui eesti muusikas muutusid järgemööda oluliseks neoklassitsism, serialism, kollaažitehnika, uuslihtsus (heakõlalisus), neoekspressionism jne – ja rahuldub nagu Austengi „privaatsfääriga”, mis muusikasse ülekantuna viitab sügavalt läbi tunnetatud ja enesele omaseks tehtud materjalile.

Traditsiooniliselt võetuna on see tegelikult väga naiselik hoiak ja mulle näib, et Ester Mägi muusika esindabki eesti muusika naiselikku tahku selle sõna kõige paremas tähenduses. Muusikaliselt mõistetuna väljendub see kammerlikkuses – see kehtib ka tema sümfooniliste teoste kohta (erandi moodustab siin ehk jällegi aspirantuuriaegne kantaat) –, heroiliste žestide vältimises ja isiklikkuses – mõnda helilooja dramaatilist teost kuulates tekib mulje pigem isiklikust kui üldrahvalikust traagikast (taas Rajandit parafraseerides võib öelda, et need on „kodused draamad”, kuid sellisena mitte sugugi vähem tähtsad) – ning introvertsuses, pidevas emotsionaalses tagasihoituses. Mõeldagu kas või viisile, kuidas helilooja arendab muusikalist materjali: mõnda aega ei juhtu muusikas peale motiivi väheselt varieeritud korduste peaaegu midagi, sellele järgneb aga akumuleerunud pinge ootamatu tung esiplaanile, kus see jälle ruttu summutatakse. Ja lõpuks väljendub n-ö naiselik hoiak ka alalhoidlikkuses – mõeldagu juba korduvalt mainitud materjali ökonoomsele kasutusele – ning isegi teatavas füüsilisuses, bioloogilisuses ja kehalisuses. Mägi muusikas võib tajuda kannatlikkust ja visadust; on tunda, et selle muusika on kirjutanud väliselt õrn, kuid sisemiselt tugev inimene.

Introvertsuse tõttu nõuab selline muusika empaatia- ja süvenemisvõimelist tundlikku esitajat, kes suudab esile tuua detailirikkuse, mis võib pealiskaudsema pilgu eest jääda varjatuks. Mägi autoriõhtut iseloomustas esituse püsivalt kõrge kvaliteet. Õhtu avateostes „Kadents ja teema” (1984) ning „Presto” (1967) soleeris noor viiuldaja Mari-Liis Uibo, kelle nüansirikast ja tehniliselt laitmatut mängu iseloomustas tooni kõrge kvaliteet, mis ehk õige pisut kannatas vaid „Kadentsi ja teema” mõningate kõrges registris ja piano’s mängitud nootide sisseastumisel. Muidu efektselt ja artistlikult esitatud „Presto’s” oli aga tunda väikest ebakindlust viiuli ja klaveri koosmängus. Helen Lokuta ja Martti Raide vormisid „Kolmest setu muinasjutulaulust” (1984) dramaturgiliselt veenva terviku, milles Lokuta erinevate registrite poolest rikas hääl ja muusikalise teksti peaaegu ooperlik artikulatsioon haakus orgaaniliselt Raide tundliku, kuid delikaatse saatega. Samavõrd heast ansamblist võib rääkida ka René Soomi ja Raide esitatud kahe soololaulu „Haikud” (1977) ja „Sõnarine” (1986) puhul. Kontserdi üheks tipphetkeks kujunes aga Peep Lassmanni esitatud „Vana kannel” (1985), kus omalaadne staatika ühendati õnnelikult suurvormiliku mõtlemisega. Eriti tahan esile tõsta kompaktset vormilist kujundust: kuigi helilooja on teose kirjeldamisel kasutanud rapsoodia mõistet, mõjus teos Lassmanni esituses pigem rangelt struktureeritud sonaadina. Heast ansamblist on põhjust rääkida ka Mihkel Peäske, Toomas Vavilovi, Aare Tammesalu ja Lassmanni esitatud „Dialoogides” (1976). „Bukoolikat” (1983) ja veelgi enam „Vesprit keelpilliorkestrile” (1998) iseloomustas tundlik fraseerimine ja paindlik reageerimine väikseimatelegi nüanssidele (ERSO, dirigent Mikk Murdvee). Kontserdi lõpetas suurejooneline kantaat „Kalevipoja teekond Soome” (1954), mille materjal võimaldas RAMil näidata end oma parimast küljest.

Kokkuvõttes tuleks pidada Ester Mägi juubelikontserti igati õnnestunuks, mida publik heliloojale austust avaldades ka püsti aplodeerides tunnustas.

* Jane Austen, Uhkus ja eelarvamus. Tlk Henno Rajandi. Eesti Raamat, Tallinn 1985.

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=13886:portreteerides-klassikut&catid=5:muusika&Itemid=12&issue=3377

Eetris on ERSO

erso — Tue, 17 Jan 2012 15:21:53 +0000

Eri Klas tutvustab 20. jaanuari kontserti ja räägib oma emast, pianist Anna Klasist, kelle 100. sünniaastapäevale kontsert on pühendatud. Saatejuht Kristel Kossar.

Kuula saadet: 2012.01.20

Brahms. Sümfooniate sümfoonia

erso — Tue, 03 Jan 2012 07:05:29 +0000

BRAHMSI KONTSERDISARI

Neeme Järvi ja ERSO toovad kevadhooajal kuulajateni romantismiajastu meistri Johannes Brahmsi neli sümfooniat. Neist igaüks on eriline ja omanäoline, ent olemuselt sügavalt brahmsilik. Kokku moodustavad need suurteosed justkui sümfooniate sümfoonia: I on tumedates toonides avaosa, II pastoraalne ja rõõmuküllane laul, III mõtisklev ja hingeline intermetso ning IV kujuteldava tsükli suurejooneline lõpetus. Sümfooniad salvestab Eesti Rahvusringhääling.

R, 27.01.2012 kell 19, Estonia kontserdisaal
I LOODUS, ELU, ARMASTUS
Dvořák. Avamängud “Looduses”, “Karneval”, “Othello”
Brahms. Sümfoonia nr 1
Üksikpilet 15 € / sooduspilet (üli)õpilastele ja pensionäridele 10 €.

R, 3.02.2012 kell 19, Estonia kontserdisaal
II FJORDIDE HELID
Halvorsen. Süit “Fossegrimen” (solist Ragnhild Hemsing, Hardangeri viiul)
ja variatsioonid “Bergensiana”
Brahms. Sümfoonia nr 2
Üksikpilet 15 € / sooduspilet (üli)õpilastele ja pensionäridele 10 €.

N, 26.04.2012 kell 19, Estonia kontserdisaal
III PIANISSIMO
Scharwenka. Klaverikontsert nr 4 (solist Aleksandr Markovitš, klaver)
Brahms. Sümfoonia nr 3
Üksikpilet 15 € / sooduspilet (üli)õpilastele ja pensionäridele 10 €.

R, 4.05.2012 kell 19, Estonia kontserdisaal
IV HOOAJA LÕPPKONTSERT. IMPERAATOR
Beethoven. Klaverikontsert nr 5 “Imperaator” (solist Kalle Randalu, klaver)
Brahms. Sümfoonia nr 4
Üksikpilet 20 € / sooduspilet (üli)õpilastele ja pensionäridele 15 €.

Rahvusorkestri juubelikontserti dirigeeris Neeme Järvi

erso — Fri, 23 Dec 2011 08:09:25 +0000

Estonia kontserdisaalis oli 16. detsembril meeliülendav muusikaõhtu. Tähistati rahvusorkestri ERSO 85. a juubelit. Kõlasid Tubina 5. sümfoonia ja Šostakovitši sümfoonia nr 7 „Leningrad“. Dirigeeris meie esindusorkestri peadirigent Neeme Järvi.

Kontserdile eelnes teinegi oluline sündmus – esitleti raamatut „ERSO – raadioansamblist riigi esindusorkestriks“. Teost esitlesid raamatu koostaja Maarja Kasema ja ERSO direktor Kadri Tali. Raamatut sirvides sain aru, miks Järvi ERSO juubelikontserdiks just Tubina ja Šostakovitši muusika valis. On ju nende 20. saj suurte sümfoonikute teosed ERSO kavades ikka au sees olnud. Mõlemad heliloojad on oma teoste esitusi ka kuulamas käinud – Tubin tegi seda ka pärast emigreerumist Rootsi.

Tubinast ja Neeme Järvist võiks eraldi raamatu kirjutada, niivõrd tihedalt on nende loominguline saatus seotud. Enne emigreerumist jõudis Järvi esiettekandele tuua Tubina viimase, 10. sümfoonia, esitati Järvi dirigeerimisel ka Ameerikas. Eestiski ringlesid põrandaaluse salakaubana Ameerika klassikaraadio lindistused, kus aplausitormid olid niivõrd ägedad, et Tubin koos Järviga pidi mitu korda publikule kummardamas käima.

Samal ajal, kui Järvi ja eesti muusika triumfeerisid Ameerikas, kirjutati meie kultuurilehes vaesest Järvist, kes peab tänavamuusikuna elatist teenima. Veelgi hullem oli, et Järvi ja koos temaga Arvo Pärdi nimi kustutati Eesti ametlikust muusikaajaloost ja nende nimesid ei võinud isegi mainida. Õnneks polnud „raudne eesriie“ siiski väga raudne. Nii kuulati Pärdi ja Järvi lindistusi muusikute seas edasi.

Suureks löögiks nõuk.ogude ametnikele oli ka esinduspianisti Kalle Randalu emigreerumine 1988. a. Kuigi oli alanud laulev revolutsioon, kirjutas Randalu täiesti õigustatult kultuurilehes „Sirp ja Vasar:„Kunstnik on meie süsteemis väärtusetu plaanitäitmise ühik, kelle tahtest ei sõltu midagi.“ Teades kultuuritausta, mõistad, kui julged sõnad need olid — need sõnad tähendasid su kontserdikavadest välja retušeerimist. Mõned aastad hiljem olid Järvi ja Randalu „tagasitulemise“ triumfaalsed kontserdid võrreldavad lääne rockstaaride vastuvõtuga. Midagi niisugust ei kordu ilmselt enam kunagi.

Istusin juubelikontserdile eelnenud päeval ERSO proovis ja mind valdas ääretu tänutunne nende muusikute vastu, kes on aidanud meil vaimse surutise aastatel pea püsti hoida. Kodueesti muusikapublik pidi ju ka kõige räigematel nõukogustamise aastatel kusagilt eluenergiat ammutama. Selles on suuri teeneid just rahvusorketril. Eesti muusika esiettekanded olid publikurohked suursündmused, kõlasid 20. saj märgilised teosed.

Siiani on meeles, missuguse hingeliigutusega kuulati Messiaeni „Turangalila sümfooniat“, mida Peeter Lilje dirigeeris Estonia kontserdisaalis, esmakordselt N. Liidus. Oli ju Messiaengi selles hiiglaslikus punaimpeeriumis mittesoovitav helilooja. Meenub ka Käbi Laretei „tagasitulemise“ kontsert juba iseseisvas Eestis (23. sept. 1993), mil Käbi mängis Eri Klasi käe all Beethoveni 4. klaverikontserti, muidugi koos ERSOga. Saalis oli kogu kultuurieliit – selle kontserdi tähendus oli ka muusikaväliselt mõõtmatu.

Eesti iseseisvumisel hakkas ERSO esinema ka Lääne esindussaalides. Üks esimesi triumfe oli esinemine festivalil Europamusicale Arvo Volmeri käe all. Selle festivali järel andis president Lennart Meri ERSOle presidendi kultuurirahastu preemia, et muusikud vaesel ajal nälga ei sureks. Võib-olla ma veidi liialdan, aga pärast Eesti iseseisvumist olime tõesti niivõrd vaesed, et ellu jääda aitasidki põhiliselt emotsionaalsed sündmused ja vaimustus oma väikesest Eesti riigist. (Meenutuseks olgu öeldud, et USA $1 eest sai 17 Eesti krooni ja muusikaprofessori kuupalk oli 500 krooni, s.t. 29 dollarit).

Rahvusorkester on meie kultuurielu läbi aegade rikastanud. Legendaarse Olav Rootsi käe all sai orkester juba niisuguse taseme, et Eestisse sai kutsuda juba maailmakuulsaid dirigente. Läbi aegade on ERSO ees seisnud aukartustäratav plejaad suurepäraseid dirigente. Ka nõuk. ajal käisid Eestis tollased N. Liidu tippdirigendid nagu Gennadi Roždenstvenski jt, ja muidugi interpreedid. David Oistrahhi esituses kõlanud Sibeliuse Viiulikontsert ajab siiani judinad peale.

Pärast O. Rootsi lahkumist 1944. a ja tema teenete kustutamist kultuurimälust, tuli kuidagi edasi tegutseda. Missugust diplomaatilist talenti pidid sõjajärgsed dirigendid omama, et Stalini ajal ka eesti uus muusika ERSO kavadest ei kaoks! Pärast nõukogude diktaatori surma sai ERSO peadirigendiks Roman Matsov, kelle esituses kõlasid juba Lääne muusika vokaalsümfoonilised suurvormid, mida polnud aastaid Eestis enam mängitud. Muusikalavale astus ka uus andekas heliloojate põlvkond – Tormis, Tamberg, Rääts, Pärt jt. Eesti muusikaelu oli äärmiselt põnev. 1963. a sai ERSO uueks peadirigendiks 26 aastane Neeme Järvi, kes tõstis ERSO taseme niivõrd kõrgele, et tema käe all hakkas meie esindusorkester esinema ka Peterburi ja Moskva esindussaalides. Liialdamata võib öelda, et meie muusikud ja heliloojad olid kuulsad üle N.Liidu. Sellele aitas kaasa ka muusikaajakiri „Sovetskaja muzõka“, mis tollal ilmus lausa miljonilistes tiraažides ja levis üle punaimpeeriumi.

Pärast Järvi emigreerumist sai ERSO peadirigendiks Peeter Lilje. Paraku lahkus temagi pärast 10-aastast viljakat tegevust meie esindusorkestri juhina. Pärast 1990. a Rootsi-turneed kirjutas Lilje lahkumisavalduse ja temast sai Oulu linnaorkestri peadirigent Soomes. Emigreerusid ka paljud orkestrandid, kes leidsid hoopis tasuvama töö algul Soomes, hiljem mujalgi Euroopas. Nii olid taasiseseisvunud Eesti riigi algusaastad ERSOle üpris rasked. Orkestrisse tuli leida uued pillimehed, mängida muusikat, mis publiku saali meelitaks. Kuna nüüd oli kõik lubatud ja inimesed said vabalt välismaal reisida, ei olnudki see nii lihtne ülesanne.

Pärast Lilje lahkumist sai ERSO peadirigendiks saksa muusik Leo Krämer, kelle tegevuse tipphetkedeks olid Mozarti Missa c-moll ja Rudolf Tobiase oratooriumi „Joonase lähetamine“ esitused. Krämer viis orkestri ka pikemale Saksamaa turneele, mis tollal oli erakordne saavutus. Sellest ajast meenub veelgi üks eriliselt „särisev“ kontsert – 1993. a Eesti Vabariigi aastapäeva kontserdil kõlas Eri Klasi juhatusel üle pikkade aastate taas Pärdi „Credo“.

ERSO ees on seisnud pea kõik tippdirigendid – Järvid, Klas, Volmer, Paul Mägi, Olari Elts,Tõnu Kaljuste, Andres Mustonen. ERSO on olnud põhiliseks loominguliseks partneriks ka rahvusvahelist kaalu omavatele festivalidele nagu NYYD, Tallinna orelifestival, Orient, eesti muusika festival jt. ERSO juubeliaastale tagasi vaadates meenuvad eelkõige Pärdi kõigi nelja sümfoonia ettekandmine ühel õhtul Noblessneri valukojas (dir. Tõnu Kaljuste), Sofia Gubaidullina autorikontsert (dir. Andres Mustonen), Mozarti 27. klaverikontserdi esitus, kus soleeris Kalle Randalu. Samal kontserdil tuli dirigent Christopher Poppeni käe all ettekandele ka Tüüri haruldane „Lighthouse“. Üle pika aja esines ERSO Nikolai Aleksejevi käe all ka Peterburis – seekord uuesti üles ehitatud Peterburi Jaani kirikus, mis on vene kultuuriruumis sajandeid olnud eestluse kantsiks. Värskeimaks elamuseks on ERSO Tubina ja Šostakovitši tõlgendused maestro Neeme Järvi käe all ERSO 85. a juubelile pühendatud kontserdil.

See kontsert juubeldas ka ühte teist olulist sündmust Eesti kultuuriloos – 18. dets. 1926 sündis ka Eesti rahvuslik ringhääling. Orkestritki kutsuti algul raadioorkestriks. Sel hooajal on ERSOl ees veel palju häid kontserte suurepäraste dirigentide, solistide ja vaimustava muusikaga.

Põnevust tõotab tuua eesti muusikute esindusfoorum „Eesti muusika päevad“, kus ERSO esitab terve kontserdi eesti heliloojate uudisloomingust. Märtsis astub huvitava kavaga publiku ette Olari Elts (Stravinski „Kevadepühitsus“, Debussy „Kevadised ringmängud“ jt). Samas kuus tuleb publiku ette noor dirigent Mikk Murdvee omanäolise kavaga (Pacius, Šostakovitši Viiulikontsert(!), Stravinski.)

Lõpetuseks tahan tänada neidki, kes on ERSO tegevust läbi aegade kirjasõnas talletanud ja tänu kelle artiklitele ja uurimistöödele sai teha nii väärika raamatu orkestri ajaloost. Tänusõnad kuulugu siin Ivalo Randalule, Maia Liljele, Tiina Mattisenile, Toomas Velmetile, Maarja Kasemale ja Virve Normetile.

Palju õnne, ERSO! Jõudu ja jätkuvat loomeenergiat edaspidiseks!