Orkestrist

ERSO ajalugu

SISSEJUHATUS

Suur osa Euroopa raadioorkestritest on sündinud 1920. aastail, samaaegselt Euroopa riikide rahvusringhäälingutega. See oli aja märk – raadio vajas muusikat, muusikud aga esinemisvõimalusi. Heliplaadieelsel ajastul esitati kogu eetrisse antud muusika otse stuudios, oma uudsete helitehniliste vahenditega pakkus raadio seega muusikutele suurepärast võimalust oma kunsti laialdaseks tutvustamiseks ja talletamiseks. Rahvusringhäälingud kujunesid olulisteks muusikaelu keskusteks, mille juures lisaks orkestrile tegutsesid sageli ka koorid.

Esimesed raadioorkestrid said reeglina alguse väikestest ansamblitest. Euroopa vanimaks omataoliste seas loetakse 1925. aastal asutatud Taani Raadio orkestrit, samal aastal pandi alus ka Läti Raadio orkestrile (praegune Läti Rahvusorkester), kaks aastat hiljem Soome Raadio orkestrile, arvukalt raadioorkestreid tekkis Saksamaal, eriti pärast II maailmasõda.

Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri sünnikuupäev on pisut tinglik. Tegemist ei olnud teadliku orkestri asutamisega, eesmärgiks oli muusikaga sisustada asjaloodud raadiojaama eetriaega, ning kui 18. detsembril 1926 läks eetrisse Eesti Ringhäälingu esimene saade, oli stuudios vaid kolm muusikut. Koosseis hakkas kiiresti kasvama ning lisaks kammermuusikale jõudsid peagi raadiokuulajateni ka orkestriteosed. Avalikel kontsertidel oldi algaastatel tihedalt seotud 20 aastat varem asutatud Estonia teatri orkestriga, iseseisva sümfooniaorkestri mõõtmed saavutas Ringhäälingu orkester kolmekümnendate aastate lõpuks. See selgitab ka asjaolu, miks esimese peadirigendi sai orkester alles aastal 1939.

Läbi ajaloo on ERSO olnud samaaegselt raadioorkester ja riigi esindusorkester. Algusaegadel otsesaadetes eetriaja täitmine asendus aja jooksul Eesti heliloomingu salvestamisega Eesti Raadio heliarhiivi, kuhu ERSO esituses on talletatud peaaegu kogu Eesti heliloojate sümfooniline looming. Teisalt on läbi aegade olnud tegemist pidevalt avalikke kontserte andva ning erinevate, sh riiklike tähtpäevadega seotud üritustel esineva orkestriga.

Orkester on saanud töötada nii vaba riigi tingimustes kui pidanud alluma kas Saksa voi Nõukogude okupatsioonivõimudele ning esitama etteantud repertuaari. Üks, mida orkestrilt kunagi ära pole võetud, on Eesti muusika, kuigi ka selle esitamisel on eri aegadel ette tulnud tugevat survestamist.

Nagu staatuseid, nii ka nimetusi on orkestril olnud sisuliselt kaks – kuni 1975. aastani raadio orkester, hiljem riiklik orkester. Nagu Eesti Raadio, nii on ka orkester kandnud aegade jooksul erinevaid nimetusi: aastail 1926–34 Raadio-Ringhäälingu ansambel/orkester, 1934–40 Riigi Ringhäälingu SO, 1941 ENSV Raadiokomitee SO, Saksa ajal (1941–44)

Landessender Revali SO, pärast II maailmasõda näiteks ENSV Riikliku Raadiokomitee SO, Eesti Raadio SO, Televisiooni ja Raadio Komitee SO. 1975. aastal sai orkestri nimetuseks ENSV teeneline kollektiiv riiklik sümfooniaorkester ning koos iseseisva riigi taastamisega Eesti Riiklik Sümfooniaorkester.

1926–1939

Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri sünnipäevaks peetakse 18. detsembrit 1926, sama päeva, mil Eestis alustas tegevust regulaarne ringhääling. Tallinna vanalinnas Vaimu ja Pika tanava nurgal asuva maja ühest stuudioks kohandatud toast läks sel õhtul eetrisse Tallinna Raadio-Ringhäälingu esimene ülekanne – kontsert triolt koosseisus Hugo Schütz (viiul), Alfred Vaarmann (tšello) ja Anna Sivitski (klaver). Just sellest tuumikust sai alguse aastakümneid raadioorkestrina tuntud kollektiiv, mis aastast 1975 kannab nime Eesti Riiklik Sumfooniaorkester.

Peagi andis koosseis välja kammerorkestri mõõdu: 1927. aasta lõpuks kuulus sellesse 12, 1939. aastaks juba 39 mangijat. Muusikute pohitööks olid reeglina kuuel õhtul nädalas toimuvad raadiokontserdid ning hommikused proovid. Kuna raadiokontserdid pidid pakkuma kuulamist igasuguse maitsega inimestele, moodustas esialgu põhirepertuaari kergemat laadi tantsumuusika ja operetikatkendid, nende kõrvale pakuti aasta-aastalt üha suuremates kogustes ka tõsisemat repertuaari. Kõrvuti maailmaklassikaga kanti ette peaaegu kõik Eesti heliloojate sümfoonilised teosed. Lisaks raadiotööle anti avalikke kontserte Estonia kontserdisaalis, 1930. aastatel tehti selleks tihedat koostööd Estonia teatri orkestriga – lisajõudude abil suudeti koosseis kasvatada ajuti isegi 60 liikmeliseks. Raadiokontsertide arv hakkas vähenema 1930. aastate keskel koos plaadimuusika osatähtsuse kasvuga, see omakorda võimaldas pühendada rohkem tähelepanu esituse kvaliteedile.

Alates 1. novembrist 1927 kolis raadio ja koos sellega ka orkester Estonia teatri majja. Esialgne väike katusealune stuudio asendus 1934. aastal Estonia ilusa Sinise saaliga, mis suhteliselt kesisele akustikale vaatamata jäi orkestri koduks kuni 1944. aasta märtsipommitamiseni, mis hoone pea tervikuna hävitas.

Eesti dirigentidest juhatasid sel perioodil orkestrit peamiselt Juhan Aavik ja Estonia muusikajuht Raimund Kull, harvem Arkadius Krull, Johannes Paulsen ja Verner Nerep, 1934. aastal debüteeris orkestri ees tulevane peadirigent Olav Roots. Suurest raadiokontsertide arvust tingitud koormus, vähesed ühisproovid teatri orkestriga ning kindla kunstilise juhi puudumine ei võimalda selle perioodi kontsertide puhul erilisest kunstilisest tasemest veel rääkida. Paremaid tulemusi saavutasid välisdirigendid, kelle juhatada oli ligi kolmandik avalikest kontsertidest, esiletõstmist väärivad näiteks inglased Emil Cooper ja Albert Coates, prantslane René Baton, sakslased Leo Blech, Hermann Abendroth ja Paul Breisach ning korduvalt orkestrit juhatanud poolakas Walerian Bierdiajew. 1937. aastal juhatasid orkestrit koguni kaks maailmalavade meest: Nikolai Malko ja Igor Stravinski.

1930. aastate teisel poolel muutus üha tungivamaks vajadus kunstilise juhi järele. Kuna Olav Roots oli end juba mitu aastat näidanud suurepärase dirigendina, kelle juhatusel olid väga hea vastuvõtu pälvinud näiteks Tubina I ja II sümfoonia esiettekanne, Šostakovitši V sümfoonia jt teosed, oli tema arvestatavaim peadirigendikandidaat.

1939–1944. Peadirigent OLAV ROOTS

1939. aastal asus orkestrijuhi kohale Eesti üks omaaegseid väljapaistvamaid muusikategelasi Olav Roots, kelle töö orkestriga kestis kuni tema emigreerumiseni Rootsi 1944. aastal. Olav Rootsi tegevus peadirigendina sattus poliitiliselt väga keerulisele ajale. Tema esimene peadirigendihooaeg tähistas Eesti jaoks viimast vabaduseaastat, millele järgnes lühike Nõukogude ning seejärel üle kolme aasta kestnud Saksa okupatsioon.

Olav Rootsi esimese peadirigendihooaja ja ühtlasi vabaduseaastate epiloogiks kujunes esinemine 15. juunil 1940 Balti nädala raames Kadriorus, kus Roots pidi juhatama Eesti, Jā nis Medinš Läti ning Jeronimas Kač inskas Leedu helitöid. Paraku üritus katkestati, kuna samal päeval okupeeris Punaarmee Leedu, 17. juunil ka Eesti ja Läti Vabariigi.

Arusaadavatel põhjustel reorganiseerisid uued võimud esmajärjekorras olulisima ideoloogiakandjana ringhäälingu, mis Nõukogude ajal kandis nimetust Eesti NSV Raadiokomitee, Saksa ajal Landessender Reval. Muusika ja orkestri rolli võimu teostamisel ja ideoloogia levitamisel oskasid vääriliselt hinnata nii ühed kui teised. Nõukogude ajal kasvatati orkestri koosseis kuni 75-liikmeliseks, mis tähendas tol ajal juba normaalmõõtmeis sümfooniaorkestrit.

Vaatamata võimu vahetumisele jäi kontserdikavades olulisele kohale Eesti muusika, Vene muusika osakaal muidugi kasvas, kuid mõistlikul määral ja kaalutud headuses. Jõuti asutada ka kontserditegevust koordineeriv ENSV Riiklik Filharmoonia, mille etteotsa seati Paul Karp. Olav Rootsi kõrval hakkas ta üha sagedamini juhatama SO kontserte ning 1944. aastal sai temast orkestri järgmine peadirigent.

Saksa ajal kuulus tihedale propagandale vaatamata kaks kolmandikku ringhäälingu saateajast muusikale, kusjuures helikandjatele eelistati elavat muusikat. Intelligentne Saksa ohvitserkond ei nautinud ainult kerget ajaviidet, nii raadio vahendusel kui avalikel kontsertidel sooviti kuulata head klassikat – nii sümfoonilist kui ooperimuusikat. Mõistagi olid välistatud kõik Nõukogude autorid, kuid Vene muusikat, näiteks Tšaikovskit siiski kõlas. Repertuaari ei sattunud (ei lubatud) prantslastest kedagi Debussyst hilisemat, samuti Inglise ja Ameerika autorite loomingut. Saksa muusikat tasakaalustas põhiliselt rohke Eesti autorite esindatus.

Eelpoolmainitu tähendas avaraid tegutsemisvõimalusi siinse orkestri ja Olav Rootsi jaoks. Pärast sõja algusega kaasnenud mobiliseerimist, mis viis kümnete tuhandete inimeste seas itta ka arvukalt orkestrante, kogunes uuenenud koosseisuga orkester 55-liikmelisena. Mängutase taastus kiiresti ja just Saksa aja avalikud kontserdid on pälvinud kriitikuilt suure tunnustuse. Kuna ka publik oli väga muusikaaldis, anti sama kavaga reeglina kaks, isegi kolm kontserti järjest. Tööd kuhjus võimete piirini: kuus päeva nädalas à kuus tundi. Rootsi abistasid 1942. aastast alates Priit Nigula, Paul Karp ja kerge muusika poolel Leo Tauts, hiljem tõusid orkestrist  dirigendipulti ka vioolamängija Endel Kalam ja fagotist Sergei Prohhorov, samuti ei puudunud külalised Saksamaalt.

Eesti muusikast kuulus Olav Rootsi sümpaatia Heino Ellerile ja Eduard Tubinale, viimase III ja IV sümfoonia esiettekanded kõlasid Ringhäälingu orkestri ja Olav Rootsi esituses just II maailmasõja ajal. Viimast korda tähistati Eesti Vabariigi iseseisvuspäeva (Vabaduspäeva nime all) kontserdiga Estonias 24. veebruaril 1942.

Pärast Tallinna pommitamist Nõukogude lennuväe poolt 9. märtsil 1944 jäi orkester õige koduta, hävis hulk pille ja noodikogu. Ent jätkati visalt, proovi- ja esinemisruumidena kasutati Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi, praeguse Inglise Kolledži saali, samuti Eesti Draamateatri ja Töölisspordiühingu saali Tõnismäel.

Samal ajal Nõukogude tagalas

1941. aastal kümnete tuhandete mobiliseeritute ja Venemaale evakueeritute hulgas oli ka kümneid professionaalseid orkestrante. Sama aasta detsembris NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu juures asuvas Kunstide Komitees sündinud otsusega pandi alus järgmisel kevadel Jaroslavlis tegevust alustanud ENSV Riiklikele Kunstiansamblitele. Lisaks 58-liikmelisele sümfooniaorkestrile kuulusid sinna ka estraadi- ja puhkpilliorkester, solistid, koorid ja rahvatantsuansamblid, just seal sai Gustav Ernesaksa eestvõttel alguse ka praegune Eesti Rahvusmeeskoor.

Sümfooniaorkestrit hakkasid juhatama helilooja Eugen Kapp, endine Ringhäälingu orkestri viiuldaja, hilisem kauaaegne peadirigent Roman Matsov ja trompetist Nikolai Kubli. Tingimused olid rasked, proovid toimusid keldrites ja pööningutel külma ilma ja nälga trotsides. Taseme tõstmiseks ja ühtlustamiseks tegeleti ka muusikateooria- ja pilliõppega. Noodimaterjali, instrumente, pillikeeli ja troste käidi hankimas Moskvast ja Kaukaasiast. Ometi tähistati 1943. aasta sügisel Tšaikovski 50. surma-aastapäeva kontsertidega Jaroslavlis ja ümberkaudsetes linnades Rõbinskis, Kostromas ja Rostovis. Mitmel korral käidi koos segakoori, solistide ja tantsuansambliga Moskvaski. Kuna suur osa muusikutest olid asjaarmastajad, siis kõrgest kunstilisest tasemest selle orkestri puhul rääkida ei saa.

Tagasi Eestisse jõuti 1944. aasta sügisel ning enamus orkestrante liitus sõja ajal Tallinnas Olav Rootsi juhatusel tegutsenud orkestriga. 15. septembril 1944 läks Draamateatrist eetrisse orkestri viimane kontsert Olav Rootsi juhatusel, kes 21. septembril lahkus koos teiste põgenikega üle mere Rootsi. Saksa aeg asendus taas Nõukogude okupatsiooniga, seekord ligi pooleks sajandiks.

1944–1950. Peadirigent PAUL KARP

Sõjale järgnenud poliitilised sündmused, uus okupatsioon ja üha tugevnev ideoloogiline surve mõjutasid kogu sõjajärgset Eesti muusikaelu, laostasid inimeste psüühikat ja hägustasid tulevikulootusi. 1944. aasta septembris Eestist emigreerunud 70 000–80 000 inimese hulgas oli kümneid lauljaid ja instrumentaliste, sümfooniaorkester oli kaotanud paljud oma esimängijad.

25. septembril, vaid neli päeva pärast Tallinna „vabastamist” ühendati ENSV Raadiokomitee esimehe Paul Uusmani käskkirja alusel tagalast tulnud muusikud sõja ajal kodumaal tegutsenud orkestriga, aasta lõpuks oli koosseis kasvanud 73-liikmeliseks. Dirigentideks määrati Roman Matsov, juba sõja eel fagotimängija ja dirigendina karjääri alustanud Sergei Prohhorov ning tromboonimängija Paul Karp, kes vormistati ka peadirigendi ametisse.

Tegevust jätkas ka ENSV Riiklik Filharmoonia. Kuni Estonia kontserdisaali taasavamiseni 13. juulil 1946 said sümfooniaorkestri peamisteks esinemispaikadeks Tallinna Draamateater ja Mustpeade majas asunud Ametiühingute Kesknõukogu (Jaan Tombi nimeline) kultuurihoone.

ENSV ringhääling alustas regulaarset tegevust 28. oktoobril 1944, ENSV Riikliku Raadiokomitee sümfooniaorkestri esimene sõjajärgne avalik kontsert toimus 12. novembril Sergei Prohhorovi juhatusel. Avakontserdi kava – Mjaskovski „Tervitusavamäng”, Villem Kapi Süit sümfooniaorkestrile, Šostakovitši I klaverikontsert Bruno Luki soleerimisel ja Tšaikovski V sümfoonia, mis kujunes sõjajärgsete aastate enimesitatud teoseks – sai järgnevate hooaegade kontserdikavade koostamisel etaloniks.

Valdavalt Vene ja Nõukogude muusika kõrval mängiti ka Eesti heliloojate loomingut, esimestel sõjajärgsetel aastatel mitmel korral isegi Rootsi põgenenud Eduard Tubina teoseid (näiteks korduvalt Viiulikontserti Vladimir Alumäe soleerimisel). Repertuaari piiratus tulenes ka asjaolust, et noodimaterjal oli märtsipommitamisel hävinud.

Kui esimest sõjajärgset hooaega iseloomustas kontsertide ebaregulaarsus ja vähesus, pakkusid järgmised juba mitmekesisemat valikut ja enam külalisesinejaid. Kurt Masuri ja Kurt Sanderlingi kõrval olid olulisemad külalisdirigendid Leonīds Vīgners Lätist, Karl Eliasberg Leningradist ja Abram Stassevitš Moskvast, solistidest tõid elevust Tallinna kontserdiellu Nõukogude Liidu tippinterpreedid pianist Emil Gilels ja viiuldaja Leonid Kogan. Enamust sõjajärgse perioodi kontserte juhatasid Paul Karp, Sergei Prohhorov ja Roman Matsov. 1946. aasta mais Leningradis toimunud üleliidulisele noorte dirigentide konkursile saadeti Eestit esindama Roman Matsov, kes naasis sealt Arvīds Jansonsiga jagamisele läinud II kohaga.

Hooaja 1946/47 üheks suursündmuseks kujunes juba sõja-aastail ülipopulaarseks saanud Šostakovitši VII sümfoonia esmaettekanne Eestis Roman Matsovi juhatusel. Raadiokomitee ja Estonia teatri orkestrite ühendkoosseisus oli 7. novembril 1946 laval kokku 119 mängijat.

Vahepeal tekkinud mõte luua Tallinnas raadioorkestri kõrvale ka teine sümfooniaorkester – maailmapraktika, mis viidi ellu ka mitmetes NSVL vabariikides – siin ei realiseerunud. Seetõttu oli Eesti ainukese professionaalse sümfoonia orkestri koormus aastakümneid väga suur, eriti kui silmas pidada erakordselt tõhusat tööd Eesti ja ka muu muusika helisalvestamisel Eesti Raadios. Üsna regulaarseks sai Eesti muusika lindistamine ka Üleliidulise Raadio tarbeks Moskvast spetsiaalselt kohale sõitnud salvestusbrigaadidega.

Aastad 1948–53 tähistasid stalinismi kõrgaega, mis tähendas otsest vaimset või füüsilist vägivalda, loomingu- ja mõttevabaduse piiramist, kunsti allutamist sotsialistliku realismi kui ainuõige loomingulise printsiibi kriteeriumidele ning Lääne mõjude jäägitut hukkamõistu. Püüti hävitada Eesti kunsti, kirjanduse ja muusika rahvuslik omapära ning assimileerida see Nõukogude paljurahvuselisse kultuuri. Kuni Stalini surmani 1953. aastal domineeris reaalset elu ilustav plakatlikkus, mis välistas loomingulise individuaalsuse. Muusikakollektiivide ja interpreetide repertuaaripoliitikat kujundasid kõrgemate instantside ranged ettekirjutused, mille eiramist, samuti nagu heliloojate loomingulist passiivsust või kõrvalejäämist tõlgendati poliitilise provokatsioonina. Orkestritöö allutati täielikult uutele normidele, mille täitmist jälgiti Moskvast valvsalt.

Hoogustuva kosmopolitismi ja Läänevastase kampaania ohvriks langes ka Roman Matsov. Veel 1948. aasta kevadel tõestas ta kõrvuti Griegi ja Beethoveni teostega Wagneri avamängu ooperile „Nürnbergi meisterlauljad” dirigeerides, et tal oli julgust ideoloogilisest peajoonest aeg-ajalt kõrvale kalduda. Kultuurileht Sirp ja Vasar avaldas ENSV Heliloojate Liidu tollase esimehe Harri Kõrvitsa ettekande, kus viimane süüdistas Matsovit esteeditsevas snobismis ja lömitamises „sääraste lääne-euroopa manduvate suurkujude ees nagu Bruckner, Mahler ja fašismi kojamuusik Richard Strauss” (Sirp ja Vasar, 19.03.1949).

Seoses Stalini läheneva 70. aasta juubeliga alustati 1948/49 kontserdisarjaga „Stalini preemia laureaadid”, milles kõlasid Arutjunjani kantaat „Kodumaale”, Bunini II sümfoonia, Hassanovi Klaverikontsert, Tšulaki II sümfoonia, Tallat-Kelpša kantaat „Stalin” jt. Detsembris toimunud juubelikontserdiks valmisid ka mitmed Eesti heliloojate uued teosed: Villem Kapi „Tervituskantaat”, Boris Kõrveri kantaat „Nooruse sõber”, Evald Braueri „Pidulik avamäng” ja Anatoli Garšneki „Laul Stalinile”.

Nõukogude muusika jõuline invasioon oli alanud. Orkestril tuli tollal vastuvaidlemata mängida palju keskpärast ja väga halbagi muusikat. See mõjus ruineerivalt, halvas orkestrantide töötahte. Ometi suudeti igasse hooaega teiste vahele peita ka mõni apoliitiline kava.

Sõjajärgseil aastail juhatasid orkestrit Leo Tauts, Sergei Prohhorov ja Roman Matsov, kes oli orkestri peadirigent aastail 1950-1963. 1956. aastaks oli orkestris 90 mängijat. Hoolimata tollasest nõukogude repertuaaripoliitikast õnnestus maestro Roman Matsovil publikuni tuua mitmeid Bachi, Händeli, Mozarti, Beethoveni ja Schuberti vokaalsümfoonilisi suurteoseid, samuti kõlasid meie orkestri esituses Nõukogude Liidus esmakordselt paljud Stravinski, Schönbergi, Weberni, Orffi jt. teosed. Dmitri Šostakovitši sümfooniate kolmas ettekanne toimus Moskva ja Leningradi järel sageli Tallinnas.

1960. aastal asus Eesti Raadio sümfooniaorkestri juurde tööle Neeme Järvi, kes oli peadirigent aastail 1963-1979. Ta laiendas oluliselt orkestri repertuaari, algasid regulaarsed kontserdireisid ning elavnes muusika salvestamine nii Eesti Raadio kui heliplaadifirma Melodija tarbeks.

Alates 1975. aastast kannab orkester nimetust Eesti Riiklik Sümfooniaorkester. 1976. aastal alustati koostöös Eesti Televisiooni ja Eesti Raadioga kontserdisarja “ERSO stuudiotund”, kus kõrvuti klassikaga kõlas väga palju eesti heliloojate (uudis)teoseid.

1980-1990 oli orkestri peadirigent Peeter Lilje, kelle juhatusel jätkati raadiokontserte ning salvestati rohkelt eesti ja maailma muusikat. Peeter Lilje juhatusel kõlas Eestis esimest korda Rudolf Tobiase oratoorium “Joonase lähetamine”. Kahel hooajal (1991-1993) oli ERSO peadirigendiks Leo Krämer Saksamaalt. 1990. aasta paiku läksid piirid lahti ning peaaegu pooled muusikud leidsid endale perspektiivikama töö läänes või põhjanaabrite juures.

1993. aastal, kui peadirigendiks sai Arvo Volmer, oli orkester suhteliselt madalseisus. Kaheksa peadirigendiks olemise aastaga (1993-2001) ehitas ta üles sisuliselt uue orkestri. Sellel perioodil plaadistas orkester arvukalt CD-sid, millest olulisim on Eduard Tubina sümfooniate täieliku kogu salvestamine firmale Alba Records (viiest plaadist koosnev seeria ilmus aastail 1999-2003).

Aastail 2001-2010 oli orkestri peadirigent Peterburi uue dirigeerimiskoolkonna üks juhtfiguure Nikolai Aleksejev. Lisaks palju kiitust väärinud kontsertidele Eestis käis Nikolai Aleksejev ERSOga ka kahel pikal kontserditurneel: 2003. aasta oktoobris Itaalias ja 2009. aasta märtsis Ameerika Ühendriikides.

Hooaja 2010/2011 tõusis peadirigendina orkestri ette taas Neeme Järvi, kes juhatas septembris-oktoobris kuut kontserti kolme erineva kavaga.

Praegu kuulub ERSOsse ca 100 muusikut ning orkester annab ühel hooajal keskmiselt 60-65 kontserti, 3-4 uut kava igas kuus. ERSO esineb nii Eesti kui ka rahvusvahelistel muusikafestivalidel, sh Eesti Muusika Päevad, festival NYYD, “Klaver”, “Tubin ja tema aeg”, “Klaaspärlimäng”, Barokkmuusikafestival (aastani 2005 “opeNBaroque”), Läänemere Festival, Il Settembre dell’ Accademia Veronas jt. Varasematel aastatel on orkester käinud ka Yehudi Menuhini festivalil Gstaad Musiksommer Šveitsis, festivalil Europamusicale Münchenis jne.

Viimastel aastatel üha enam tähelepanu pälvinud plaadistused kulmineerusid 2003. aastal võidetud eesti muusikute esimese Grammy’ga – tütarlastekooriga Ellerhein ja Eesti Rahvusmeeskooriga Paavo Järvi dirigeerimisel salvestatud Sibeliuse kantaatide eest (Virgin Classics). New York Times nimetas ERSO, dirigent Paavo Järvi, Ellerheina ja RAMi koostöös salvestatud heliplaati “Peer Gynt” (Virgin Classics) 2005. aasta parimaks üllatajaks klassikalise muusika vallas, märtsis 2006 pälvis plaat aga BBC Music Magazine’i auhinna orkestrimuusika kategoorias. 2006. aasta kevadel jõudis kuulajateni ERSO ja Paavo Järvi CD “Norwegian Dances” Griegi teostega (Virgin Classics). 2007. aasta augustis ilmunud CD “Magma” Erkki-Sven Tüüri muusikaga Paavo Järvi juhatusel (Virgin Classics) valis BBC Music Magazine taas kuu parimaks orkestrimuusika kategoorias ning ajakirjasGramophone on kümne väljapaistvama uue plaadi hulka arvatud nii „Magma“ kui ka ERSO CD Ester Mägi orkestrimuusikaga (Toccata Classics). Orkester salvestab regulaarselt muusikat Eesti Raadiole ning on teinud koostööd selliste mainekate firmadega nagu Virgin Classics, Alba Records, BIS, Antes Edition, Ondine, Finlandia Records, Consonant Works, Melodija jt.

Lisaks eesti muusikutele teevad ERSOga koostööd paljud nimekad välisdirigendid ja -solistid. Külalisdirigentidest on ERSOt juhatanud näiteks Hermann Abendroth, Karel Ančerl, Rudolf Baršai, Paavo Berglund, Albert Coates, Valeri Gergijev, Mariss Jansons, Dmitri Kitajenko, Kirill Kondrašin, Nikolai Malko, Sir Neville Marriner, Kurt Masur, Gennadi Roždestvenski, Kurt Sanderling, Leif Segerstam, Igor Stravinski, Jevgeni Svetlanov, Maksim Šostakovitš, Juri Temirkanov, Osmo Vänskä, Paavo Järvi, Olari Elts, Tõnu Kaljuste, Paul Mägi jt. Külalissolistidest on ERSOga esinenud Pierre-Laurent Aimard, Lazar Berman, Peter Donohoe, Emil Gilels, Olli Mustonen, Svjatoslav Richter, Sarah Chang, Ida Haendel, Gidon Kremer, Viktoria Mullova, David Oistrahh, Vladimir Spivakov, Juri Bašmet, David Geringas, Natalia Gutman, Arto Noras, Mstislav Rostropovitš, Patrick Gallois, Aurèle Nicolet, Evelyn Glennie, Kiri Te Kanawa, Andrea Bocelli, José Carreras, Håkan Hagegård, Sergei Leiferkus, Peter Schreier.