Aktuaalne

ERSO muusika-aasta algas võimsalt

Rein Veidemann, Postimees

19. jaanuar 2004

Esimene «Braavo!» kuulub kontserdi korraldajale ja kava koostajaile. Kahe ja poole tunni sisse oli mahutatud ooperiliteratuuri need meloodiad ja aariad, mis lasevad ka lihtsamal kuulajaskonnal (n-ö muusikalisel mati-meiesugusel, kuhu end ka siinkirjutaja arvab) tunda end keset muusikat.

Ta ei pruugi tajuda ega vaimustuda friikidele omasest tehnilisest tulevärgist, aga muusika ilu äratundmises ei saa teda alahinnata. Seekordne saalitäis oli tänulik ja vaimustusest lakke pürgiv.

Orkester peos

Oli ka põhjust. Juba avamäng Rossini «Semiramidele» näitas ERSO tehnilist kõrgtaset ja nüansirohkust. Aleksejevi juhatamisstiil on selge ja kindel.

Ta seisab puldis mõne meelest isegi jäigalt, ei hüppa ega «laineta», ent tema õlavöö ning eriti käte ja sõrmede liikumine on sedavõrd väljendusrikas, et jätab mulje, nagu koguks ta pihkudesse pillirühmi ja iseendasse kogu orkestri, selleks et see emotsionaalse tervikuna seejärel kuulajaile üle anda.

Intermezzo’ga Mascagni «Talupoja aust» on mul nii isiklik suhe, et juba selle avatakt teeb nõrgaks ja toob meeleliigutuse. Tõenäoliselt polegi kaunimat meloodiat, millega tähistada eluga hüvastijätmist.

Avamäng Wagneri «Lohengrini» kolmandale vaatusele ja eriti bakhanaal Saint-Saënsi ooperist «Simson ja Delila» tõid esile ERSO volüümikuse ja võimsuse, mis kontrastis piano’dega – iga orkestri meistriproovidega – tõestasid meie esindusorkestri kõrgvormi.

Akadeemiline täiuslikkus

Kui maailma üks kuulsamaid basse, eelmisest aastast Eesti Muusikaakadeemia lauluosakonda juhtiv professor Jaakko Ryhänen oleks esitanud ainult Filipi aaria «Don Carlosest», ka siis oleks kontsert tehtud.

Kontserdi esimest poolt lõpetanud, kolm korda «braavode», hingematva aplausi ja jalgade tümistamisega tagasi kutsutud Ryhäneni etteaste oli nii vapustav, et kui vaheajal sattusin sellest aariast kõnelema kirjanik Maimu Bergiga, tundsime mõlemad hingeliigutust kurku tõusmas. Ent sedasama katarsist võis kogeda ka Ryhäneni teiste esituste puhul, «Lendava hollandlase» Dalandi ja «Jevgeni Onegini» Gremini aarias.

Mis on siis see Ryhäneni ime? Mitte ainult absoluutne keskendumisvõime rolli hingemaailma, mitte ainult tema tämbri sametisus, mis jääb saatma ka kirglikku forte’t, ega ka diktsiooni puhtus (mis ju isegi Gremini venekeelse teksti puhul on soomlasele, sakslasele ja itaallasele katsumus!), mitte ka sissehingamisel nootide tekitamise võime – kõik see on meistrilt oodatav. Aga lisandub veel mingi imeline väärikus ja tohutu nüansirikkus.

Ryhänen värvib oma häälega tundeid, ta ei pressi neid endast välja, vaid vahendab. Ta on võlur – ja seda akadeemilise täiuslikkusega. Muusikaakadeemia on õnnega koos, et maailma ühe nõutavama, Bayreuthi festivali solist koolitab eesti lauljaid. Ain Angeri tähelend on selle üheks tulemuseks.

Peterburi sarmikas pärl

Kui Ryhänen on eesti muusikapublikule «oma mees», siis kohtumine metsosopran Marianna Tarasovaga oli paljudele esmakordne. Ja nad ei pidanud pettuma. Vastupidi, Tarasovagi etteasted, mida saatsid mitmekordsed «braavod!», kinnitasid maailmataset ja kõrgprofessionaalsust.

Viimast oli vaja selleks, et hingamist seganud nohuga võideldes – Leonora aarias Donizetti «Favoriidist» läbi nina õhku vedades kostus hetkeks koguni pahaendeline lurin – tuua välja kogu oma hääle võimsus ja ulatuvus.

Tarasova sarmis on nii jõulist Carmeni dramaatikat (see ongi olnud üks tema rolle) kui ka ülipeent lürismi. Johanna aaria «Orleansi neitsist» ja Delila aaria «Simsonist ja Delilast» võimaldasid tal neid omadusi ka täielikult esile tuua.

Kui midagi ERSO-le soovida, siis rohkem ilmekust mängijate nägudele. Näidake, et muusikategemine pole töö, kuigi teile see on! Te ju väärite rõõmu ilust, mida te loote – Eesti elu karmusele ja tänamatusele vaatamata!

Kui pärast kontserti kohtasin garderoobis katarsisest õhetavat Ivi Eenmaad, ütles ta: «Täitsa niisugune tunne, nagu oleks istunud Metropolitanis.» Olen temaga nõus. Braavo, ERSO!

ERSO ooperigala
Solistid Marianna Tarasova (metsosopran, Peterburi Maria teater), Jaakko Ryhänen (bass, Soome), dirigent Nikolai Aleksejev, kontsertmeister Sergei Levitin (Londoni Covent Gardeni Kuninglik Ooperiteater).
Estonia kontserdisaalis 16. jaanuaril