Aktuaalne

Jõuluks kodus, kõhud täis

Toomas Velmet, Sirp

9. jaanuar 2004

ERSO heategevuskontsert Paavo Järvi juhatusel 20. XII Estonia kontserdisaalis.
Paavo Järvi, Kalle Randalu, Eri Klas, Tõnu Kaljuste, Olari Elts ja Ain Anger olid sel aastavahetusel kodus. Kui veel lisada Neeme ja Kristjan Järvi, Arvo Volmer ja Vello Pähn ning nende kõikide kollektiivid kord korraga siia kutsuda, siis vaesed Euroopa, Ameerika ja Austraalia jääksid vist päris virilaks.

20. XII avanes seekordne kodupäkapikkude tuur Paavo Järvi ja Kalle Randaluga ERSO heategevuskontserdil suunaga Euroopa Liitu, kuna kavas olid mainitud liidu nn. sümbolmuusika Beethoveni IX sümfoonia ning Randalu sümbolmuusika Mozarti Es-duur (KV 482) klaverikontsert, muide, viimase kadentsid pärit professor Bruno Lukilt. Beethoveni Üheksanda esitusel olid kaastegevad juba stabiilseks oratooriumikooriks kujunenud tütarlastekoor Ellehein + RAM ja solistide ansambel seekord Peterburist, sealsest Maria teatri noorte lauljate akadeemiast: Irina Gigola?vili (sopran), Anna Kiknadze (metsosopran), Andrei Ilju?nikov (tenor) ja Aleksei Tanovitski (bass). Noorusele vaatamata on “akadeemikud” soliidse kogemusega suurvormilauljad, mõni neist ka Tobiase “Joonast” esitanud, ning Tallinna saabusid nad Helsingist Beethoveni Üheksanda ettekandelt Finlandiatalost Helsingi LO ja Okko Kamuga.

Professor Randalu interpretatsioonikunsti ei väsi ma nautimast kunagi ning eriliseks muudab tema mozartiaana nii nähtav kui kuuldav interpreedipoolne esitatava muusika imetlus. Jääb mulje, et ta ei mängigi teost, vaid kuulab seda koos publikuga, juhtides aeg-ajalt tähelepanu justkui hetkel avastatud finessidele. Ükski meister ei ole kunagi kaitstud juhuslikkuste eest, kuid suurmeistri tunnuseks on sel tasemel maskeering, et hiljem küsid endalt – kas mitte minu kõrv ei eksinud hoopis? ERSO ja Randalu Mozarti-kogemus on aastatepikkune ning jätkuvalt väärtuslik ka Paavo Järvi meistrikäe all ning seekord vaimustas I metsasarv (Uku Ratas), ent “ei-üllatuse” meisterdasid klarnetid oma ebastabiilse intonatsiooniga.

Beethoveni IX sümfoonia Euroopa sümboli staatust võib isegi paradoksaalseks pidada, kui näiteks lugeda autori suhtumisest poliitikasse üldse ja ka Euroopasse eraldi. Kurdistunud Ludwig on oma kõnelusvihikusse kirjutanud 1819. aastal järgmist: “Aadel, kes valitseb, pole midagi õppinud ega midagi unustanud” või “Euroopa poliitika on valinud niisuguse tee, et on võimatu midagi teha ilma rahata ja pankadeta”. See kõlab ju nüüdki tuttavalt.

Aga millest jutlustab Friedrich Schiller oodis “Rõõmule”: “Miljonid, me arm teid kandku! Suudlus sulle, suur maailm! Saagu ilmas inimsoole sihiks armastuse tee… rõõm on suudluses ja viinas… Lilli toob ta (rõõm) seemnerakus…” (tõlge Rein Sepp). Neid tekste lugedes meenuks hoopis “lillerahva” mentaliteet, kui Schilleri read ei algaks kohamäärusega Elysion, s.o. haljas aas – rahu ja õndsuse paik, kus viibivad õilsad ja head auväärsed surnud. Kas me sellist Euroopat tahtsime?

Kuid miski ei kõiguta Beethoveni IX väärtusi, isegi need europessimistlikud kõhklused. Eelneb ju rõõmuapoteoosile ikkagi tund aega ettevalmistavat, suurepärast sümfoonilist muusikat, mida elusalt ei kuule sugugi liiga sageli. Kui see on nii, et maestro Paavo Järvi otsib oma vaatenurka sellele hulktahukale, siis tundub ta vaatavat õige nurga pealt. Vormiline selgus ning kiirelt tõttav muusikaline aeg võivad osutuda suurele eesmärgile viivaks võtmeks. Saalis ei kadunud tähelepanu küll hetkekski, kuigi orkestris ilmnes väsimusmärke ehk pisut liiga vara. Ei tea, kui palju peab harjutama, et Molto vivace punkteeritud rütm II viiulil õnnestuks? Kiituseks ERSO metsasarvedele, nad ei väsinud ka siin – seekord oli nende päev. Solistide ansamblist oli meeldivaim särava tämbriga bass Aleksei Tanovitski. Ellerheina tütarlapsed seljatasid aga RAMi oma üllatavalt monoliitse võimsuse ja ka täpsusega. Kuid Beethovenit on alati nauditav kuulata ja see kontsert oli ju aastavahetuse tulva start.