Aktuaalne

Eestlased modernse möödaniku jälgedes

Samuli Tiikkaja, Helsingin Sanomat

14. veebruar 2004

Kui Soome orkestrid annavad välismaal kontserte, mängitakse Sibeliust. Kui Eesti orkester läheb välismaale, mängitakse ilmselt Pärti. Nii tegi vähemalt Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, kes esines Helsingi Linnaorkestri kontserdiseerias samal ajal, kui koduorkester ise Kanaari saartel Sibeliust mängis.

Pärdi Teine sümfoonia oligi tugevaim osa kontserdist. Teos on kirjutatud juba 1966. aastal, enne kui helilooja jõudis praeguse müstilise stiilini. Selleaegne Pärt oli raskepärane modernist, kuid helilooja äratundmisega pole suuri raskusi. Juba siis oli ta muusikale iseloomulik äärmine selgus. Sümfoonia helikeel on looklev ja kohati ka värskendavalt anarhistlik. Kui tõsiselt võib aga võtta osa, kus kogu löökpillirühm mängib kummiloomade ja kilekottidega? Aga Pärdil on tõsi taga. Sümfoonias valitseb traagiline alatoon, mille keskele ilmub kontrastina tsitaat Tšaikovski lastelaulust.

Eesti muusikalukku kuulub kahjuks ka okupatsioonimuusika, ja seda esitas orkester suurejooneliselt. Dmitri Šostakovitši rõõmutsev Üheksas sümfoonia läks Olari Eltsi juhtimisel väga hästi käima, hästi kõlas ka Tšaikovski b-moll klaverikontsert. Solist, venelane Vladimir Mištšuk, mängis elavalt, vastandades suurepäraselt soolo-lõikude dramaatilisi ja lüürilisi kohti.
Kuigi Eesti Riiklik Sümfooniaorkester on väga pädev orkester, kõlas Rimski-Korsakovi “Tsaari mõrsja” avamäng harjumatu akustikaga saalis tuhmilt.

Tõlkinud Silja Kala