Aktuaalne

KONTSERDIPEEGEL: ERSO ja Euroopa muusikalinnad

Mirje Mändla, Sirp

27. veebruar 2004

Tagasivaateliselt ERSO kontsertidest veebruaris Helsingis ja Tallinnas.

ERSO on veebruarikuus küllaltki palju avalikkuse tähelepanu all olnud. Palju kõneldud Sibeliuse kantaatide plaat, mis pälvis Grammy auhinna, tõi publikut juurde ka orkestri Soome kontserdil Helsingi Finlandiatalos 12. II. Sama kavaga esines orkester päev varem Eestis, kuid peab ütlema, et Helsingis õnnestusid Pärdi II ja Šostakovitši IX sümfoonia täiuslikult. Pärdi II sümfoonias oli dirigent Olari Elts tegelenud süvitsi detailidega, faktuur joonistus välja kristallselgelt, tämbrivigurid laste mänguasjadega tõid küll endiselt kergust muusika vastuvõtmisse, kuid mänguasjade helid omandasid hoopis kaalukama sisu, integreerudes sümfoonia tämbrimaalingutesse. Pärdi II sümfoonia interpretatsioonis on viimaste aastate jooksul üha vähenenud kontrast karedakõlalise modernistliku muusika ja sentimentaalselt ilusa Tšaikovski “Lastealbumi” tsitaadi vahel. Sümfoonia on eneses tekitanud uue muusikalise keele, uue maailma – võiks rõõmustada Mahleri kombel.

Šostakovitši IX sümfoonia interpretatsioonis oli teosele vajalikku distantsi. Pärast teose Tallinnas kontsertkorras läbimängu kõlas teos Helsingis terviklikult. Kõik Šostakovitši muusikalised leiud võiduülistuse ja marsimuusika teemadel omandasid õige tähendusvarjundi. Kontserdil oli tunda, et orkestrandid olid õppinud Šostakovitši IX sümfooniat Olari Eltsi käe all mõistma. Muusikaõhtu ülesehitusse oli sisse kodeeritud publikuga suhestumine.

Kontserdi sissejuhatuseks kõlas Rimski-Korsakovi avamäng ooperile “Tsaari mõrsja”. Ja kuna saalis istuv Helsingi publik vajas väikest meelelahutust armastatud Tšaikovski I klaverikontserdi näol, ei pannud nad õnneks tähele, et olgugi Tšaikovski konkursi võitja, oli pianist Vladimir Mištšuki esitus enesesse keerduv, orkestriga tavapärasest vähem suhestuv ja ülepaisutatud laiendustesse valguv. Orkestril on sel kevadhooajal solistidega üldse vähem vedanud, küll on neil õnnestunud koostööd teha suurepäraste vokalistidega. Orkestri eredate hetkede kõrval algas orkestri jaoks veebruarikuu jätkuva koostööga EMA Sümfooniaorkestriga. Ehkki, olgem ausad, tähelepanelik kuulaja kohtab ERSO kontsertidel ka muidu üsna tihti orkestriliikmete seas muusikaakadeemia noori muusikuid.

Noortel Eesti solistidel on viimasel ajal päris tihti õnnestunud ennast Estonia kontserdisaalis koos esindusorkestriga mängides proovile panna. Sel hooajal näib olevat sel puhul lemmikheliloojaks Prokofjev. Sügisel soleeris Prokofjevi II klaverikontserdis õnnestunult Sten Lassmann, kes esines vääriliselt ka orkestri Itaalia turneel. Nüüd siis oli võimalus hinnata eesti noorema põlvkonna keelpillimängijate taset. Eesti Muusikaakadeemia konkursi tulemusel kõlas 6. II Prokofjevi II viiulikontsert magistrant Eva-Maarja Mägila intelligentsel soleerimisel. Prokofjevi II viiulikontsert ei ole just lihtne muusikaline materjal: siin on küll tehnilist meisterlikkust demonstreerida lubavaid kohti ning kantileeni, kuid ka vastuolulisust. Eriti väljapeetult suurejooneliseks on helilooja kirjutanud teose I osa. Eva-Maarja Mägila oskas väga hästi orkestriga suhestuda ja Arvo Volmeri dirigeerimisel oli orkester alati vajalikul emotsionaalsel tasemel ning toetas solisti mängu. Kontserti kaunistasid mitmed soolod ning tšellorühma väljapaistvalt kujundatud fraasidega mäng teose I osas. Solistil õnnestus ennast tugevamalt näidata nii I kui III osas, muusikas, kus oli vaheldusrikkust ja nurgelist rütmikust. Samas kannatas kogu I osa veidi katkendliku arengu all.

6. II kontserdi pealkiri võinuks olla ka “Euroopa linnad”, sest kõlasid XX sajandi esimesel poolel loodud Rooma ja Brno linna auks kirjutatud teosed: omaaegse kuulsaima itaalia helilooja Ottorino Respighi särav orkestripartituur “Rooma pidustused” ning avastamisrõõmu pakkunud Janačeki 1926. aastal valminud Sümfoniett. Erakordselt suurele koosseisule kirjutatud teos erineb kontserti alustanud Respighi orkestrikäsitlusest, sest Janaček ei pea silmas, et igal pillirühmal oleks teose esi- või tagaplaanil mõni läbiv roll kanda. Sõjaväeorkestrist inspireerituna on Janaček kasutanud suurt puhkpillikoosseisu ja nii astus üles eesti trompetimängijate eliit.

Ooperi “Väike kaval rebane” looja Janaček on olnud ise orkestrifaktuuride kujundamisel väike kavalpea, sisse kirjutanud trillerdavaid korduvaid fraase, mille juured on tšehhi rahvamuusikas ja mis lendlevad üle orkestri ja nõuavad näiteks klarnetilt keelpillidega võrreldavat liblikkerget esitamismaneeri. Värelevatele taustadele joonistab Janaček ulatuslikke soolosid. ERSO-l tegelikult puudub Janačeki loomingu esitamise pikem kogemus, sestap jättis soovida teose terviklikkus, kuigi sinfonietta jooksul oli ka silmapaistvalt tabatud pilte, näiteks III osas “Klooster”, kus sai kuulda keelpillide ja puupillide erakordset ansamblitunnetust.

Respighi sümfooniline poeem “Rooma pidustused” on XX sajandi alguse efektselt orkestreeritud kontsertmuusika näidis. Ja kui teose alguses keelpillide fraasid igatsesidki veidi konkreetsemate jooniste järele, võiks seda nimetada ka norimiseks; tegu oli siiski mitme väga noore muusikuga, kelle orkestris mängimise kogemus on alles kujunemisjärgus. Seevastu kiita tuleb ohtralt vaskpille, absoluutselt kõik fraasid olid mängitud välja täiekõlaliselt ning täpselt.