Aktuaalne

KONTSERDIPEEGEL: Olari Elts – vene muusika asjatundja

Toomas Velmet, Sirp

20. veebruar 2004

ERSO Olari Eltsi dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 11. II, kavas Rimski-Korsakov, Tšaikovski, Šostakovitš, Pärt. Solist Vladimir Mištšuk (klaver, Venemaa).

Olari Elts on alati üllataja olnud, et mitte öelda provokatiivne. Kui oleks korraldatud Eltsi juhatatud ERSO kontserdi kavavariantide ennustusvõistlus, poleks Rimski-Korsakov vist nimekirja pääsenud ning vähetõenäoline edu oleks saatnud ka Tšaikovski Klaverikontserti b-moll. Kuid just need autorid moodustasid 11. II toimunud sümfooniakontserdi esimese poole. Rimski-Korsakovi avamäng ooperile “Tsaari mõrsja” oli kerge interluudium järgnevale, kuigi peab märkima, et ERSO hästi tasakaalustatud heakõlalisus lõi meeldiva kuulamiseelduse ning teos isegi on ju positiivselt lühike.

Sündmused hakkasid hargnema järgnevas P. Tšaikovski ülipopulaarses Esimeses klaverikontserdis Vladimir Mištšuki (Venemaa) esituses. Suhteliselt noor (36), aga erakordselt edukas Leningradi Konservatooriumi haridusega pianist (prof. Tatjana Kravtšenko) on oma karjäärile tõuke saanud 1990. aasta Tšaikovski konkursi II preemiaga. Ei saa öelda, et esitus oleks just perfektne olnud, kuid see pole siin üldse tähtis – oluline on hoopis absoluutselt omanäoline lähenemine teosele. Interpreet välistas sellised vene romantilise muusika ning vene interpretatsioonikooli põhitõed nagu fraasi kulgemine ja vormi kujundamine staatika vältimise kaudu ning keskendus äärmuseni kõlanüanssidele; nüüd mitte enam alahäälte otsimisele, vaid lausa teksti kõlalisele prepareerimisele.

Meenus, et kui legendaarne Maria Judina oli nooruses ekselnud interpretatsioonilistes rägastikes ega leidnud oma rada, oli Dmitri Šostakovitš kui pianist tal soovitanud süveneda teksti ala- ja kõrvalhäältesse ning see olla toonud Judinale edu. Siinkohal usun, et täpseim kommentaar kostus prof. Valdur Rootsilt: “Leningradi kooliga pianistid ei saa ega tohigi mängida nii nagu Moskva omad. See esitus võiks pretendeerida näitlikule õppevahendile.”

Fakt on see, et monumentaalne teos oli jälgitav nagu põnevusromaan, vaatamata kohati tajutavale “kangutamisele” saateaparaadis, kuigi otse norimiseks ei antud põhjust sugugi. Arvan, et sündmus jääb kauaks kõrvu ning põhjusi selleks on küll ja küll, kaasa arvatud lisalooks esitatud sama autori “Oktoober” tüklist “Aastaajad”. Kui klaverikontsert oli põnevalt omanäoline, siis lisapala esitus veenis lõpuni.

Kuumaks on saanud Arvo Pärdi kuuekümnendate looming ka meil. Alles mängis Mustonen suurepäraselt “Collage’i teemal BACH” ning Teine sümfoonia (1966) kõlas Paavo Järviga Estonia kontserdisaalis täpselt aasta tagasi. Kui teose loomise ajal oli esitusel vältimatult rõhk instrumentaalsel “?okiteatril”, siis aeg ja eelarvamuste taandumine vabastavad selle sümfoonia välistest teguritest ning päästavad maksvusele tema traagilise sisukuse. Seekordse ettekande puhul on hästi täpne Merike Vaitmaa poolt kunagi kirjapandu, et eesmärgiks on kontrast mõttetu hävingu ning helge, puhta ja lihtsa vahel.

Dmitri Šostakovitši Üheksas sümfoonia (1945) tekitas omas ajas ja olukorras poliitilise šoki, mis oli autorile lausa eluohtlik nii vaimselt kui füüsiliselt. Selleks andis algtõuke tegelikult autor ise, kui ta ettevaatamatult välja ütles: “Jaa, ma planeerin Üheksandat sümfooniat suurejooneliselt koori ja solistidega, kui leian sobiva teksti.” TASS edastas ka vastavasisulise teate, et autor pühendab teose Suure Võidu pidustustele. Sõnaga – Šostakovitšilt oodati uut Beethoveni Üheksandat pühendusega Võidule ning Stalinile. Teose esiettekanne toimus 3. XI 1945 Leningradis Jevgeni Mravinski juhatusel.

Tegelikkuses osutus teos aga niivõrd ootamatuks, et isegi maestro Mravinski, teostades veel küll ettekande Moskvas, ei pöördunud enam kunagi uuesti Üheksanda juurde tagasi. Pealtnägija Raissa Glezer on jutustanud, et proovide ajal Leningradis oli autor täiesti endast väljas ning ainukesed juhtnöörid, mis ta muusikutele andis, olid hüüded saalist: “Tsirkus, tsirkus!”. Selline oli geeniuse hinnang olukorrale riigis. Sümfoonia on äärmiselt nõudlik nii dirigendile kui orkestrile – nii tehniliselt kui sisuliselt ning õnnestus Eltsil ERSOga hiilgavalt. Dirigendil tundub Šostakovitšiga olevat päris eriline suhe.

Kolm aastat pärast Šostakovitši Üheksanda valmimist (1948) lõpetas Eugen Kapp balleti “Kalevipoeg” ning sealt kostis kontserdi lisapalaks “Karjala-Soome tants”. Aga ERSO kontsert oli järgmisel päeval juba Finlandiatalos Helsingis, kus nagu siingi oli täismaja tänulikke kuulajaid.