Aktuaalne

KONTSERDIPEEGEL: Tunne lähinaabreid

Toomas Velmet, Sirp

27. veebruar 2004

ERSO 19. II Estonia kontserdisaalis John Storgårdsi (Soome) dirigeerimisel, kavas Sibelius, Vasks ning Lutosławski Tšellokontsert Silver Ainomäe esituses.

19. II toimus tavapärane ERSO sümfooniakontsert. Muusikaõhtu tavatus sai aga alguse juba programmist ja esinejatest: juhatas soome dirigent ja solistiks oli eesti t?ellokunstnik, kavas soome, poola ja läti muusika. Kõigel sellel on tihe seos faktiga, et kontserdi ülekanne jõudis Klassikaraadio vahendusel ka Põhja- ning Baltimaade raadiokuulajateni, kuid ka selle teadmiseta on selline kontsert ainult tervitatav. Miks? Sellepärast, et meie naaberriikide (Läti ja Soome) muusikakultuur on äärmiselt põnev ja kõrgel tasemel, Poolast rääkimata. Meil on millegipärast kujunenud arvamus, et me seda kõike liigagi hästi teame.

Alustame dirigendist. John Storgårds on kõrgklassist viiulikunstnik, kelle suurepärases esituses oli meil võimalus Oistrahhi festivalil nautida Peteris Vasksi Viiulikontserti. Palju on maailmas muusikuid, kes esinevad ühel plaadil nii viiulisolisti kui dirigendina ja saavad selle eest Cannes’is aasta CD peaauhinna. Mainitud CD-l on Peteris Vasksi Viiulikontserdi kõrval ka tema nüüd kontserdil kuuldud II sümfoonia. Solistist sellel muusikaõhtul, tšellist Silver Ainomäest (22) teame pisut rohkem, ikkagi “oma poiss” ning “Con brio 2000” võitja ning meie Eesti Kontserdi, ERSO, ETV ja Eesti Raadio huviorbiidis vähemalt sellest ajast.

Siin aga tahaksin juhtida tähelepanu kirjapildis pealtnäha tagasihoidlikule faktile tema CV-s. Nimelt möödunud sügisel võidetud V preemiale Isang Yuni nimelisel konkursil Lõuna-Koreas. See on läbimurre maailma. Isang Yuni tšellistide konkurss on tänapäeval üks kallimaid konkursse, mille esimene preemia toob kaasa 25 000 USA dollarit. See ahvatlev auhinnaraha dikteerib omakorda osavõtjate hulga, tipptaseme ja ülikeeruka programmi – sisuliselt on Isang Yuni konkurss maailmameistrivõistlus. Eesti tänapäeva noortest interpreetidest on ainult Silver Ainomäel selline tulemus ette näidata ja see on alles algus.

Kontsert algas Sibeliuse helipoeemiga “Bard” (1913). Vähe tuntud teoste väljatoomine võib olla üliedukas ning teenida Grammy, teinekord olla aga vaid tõestuseks asjaolule, miks seda nii vähe ette kantakse. Seekord siis viimasele. Küllap aitas kaasa ka nii sisse- kui väljajuhatavat rolli mängiv harf, õigemini selle häälestus orkestri suhtes ja sinna see kuulamiskontsentratsioon kustuski – ning äkki sai teos otsa! Jäi arusaamatuks nii sisult kui vormilt. Witold Lutosławski kirjutas oma Tšellokontserdi (1970) XX sajandi t?ellismi revolutsionääri Mstislav Rostropovitšit silmas pidades. Kuuekümnendad-seitsmekümnendad aastad olid kindlasti maestro kui tšellisti tippaeg, dirigendikarjäär seisis veel ees. Ta oli just lõpetanud oma seni ületamata interpreedi-kangelasteo, esitades ühe tsüklina kogu teada oleva tšellorepertuaari, lisaks terve hulga esiettekandeid.

Kogu maailma heliloojad pidasid oma kohustuseks kirjutada t?ellokontserte kerge lootusega hinges, et ehk ta mängib. Lutosławski oli aga üks neist, kellelt Rostropovitš ise tellis teose, mis on tänini kindlalt tšellistide raudrepertuaaris. Tellija juhtnöörid olid tavaliselt umbes sellised: kirjutage, mis teil pähe tuleb, ning ärge mingil juhul arvestage teile teada tšello võimalustega, mina mängin kõik ära. Selle tulemusena on Rostropovitši tellitud teosed ülivirtuoossed ning ka orkestri koosseis suur ning vaskpillide ja löökriistade rohkus garanteeritud.
Lutosławski Tšellokontsert nõuab lisaks eespooltoodule head loovat lavanärvi solistilt (aleatoorika) ja virtuoossust ka dirigendilt. Nüüdne esitus oli kõigis komponentides nauditav. Eriti tahan juhtida tähelepanu Silver Ainomäe tooni kvaliteedile ning tämbrivalikutele, mis hetkekski ei väljunud kontrolli alt, st. ei allunud orkestri kõlajõu provokatiivsusele, kuid ka ei uppunud sellesse.

Peteris Vasksi Teine sümfoonia on mõneti seotud Lutosławski kontserdiga, loomulikult mitte helikeelelt. “Valgusega täidetud kurbusetunne,” on autor sõnastanud oma loome kujundite ringi, mis märgib pigem möödunud aegade nostalgiat kui sümfonismi kannapööret. Teoses võib kuulda sümfoonilise muusika ajalugu Brahmsist kuni Šostakovitši ja sellesama Lutosławskini. Otseseid tsitaate ei leidu, aga suure sümfooniaorkestri orkestratsiooni ajalugu on see loomemeetod küll. Muide, Lutosławskit on ka kirjanduses mainitud kui noore Vasksi suurimat mõjutajat. Hästi kuulatav sümfoonia, ent pisut ehk veniva vormiga. ERSO-le tundus teos hästi istuvat: solistidele on, nagu romantilises muusikas ikka, palju tänuväärt ruumi antud ning neist meeldejäävaim oli Tõnis Traksmanni inglissarve ulatuslik soolo, mida ka dirigent ja publik ära märkisid. Kas Vasks on leidnud Storgårdsi või vastupidi, aga kena, et selle koostöö suurepärast tulemust on ERSO vahendusel võimalik pakkuda nii laiale kuulajaskonnale kui Põhja- ja Baltimaade raadiokuulajad.