Laval pärast Grammy’t

Õige – pealkiri on pandud pealkirja pärast. Lihtsalt kõlab väga hästi. Ja Ameerika plaaditööstuse kvaliteedimärgi Grammy-auhinna auhiilgus paitas seekord silmanähtavalt ERSO pillimeeste palgeid.

Muusikute innustajana on Grammy kasulik. Plaadil saab kõverused sirgeks lihvida. Elusas muusikas valitsevad aga juhus ja muusikuegod.

Näiteks Tshaikovski klaverikontserdi nr 1 ettekandest paistsid kaks väga erinevat muusiku-mina. Tõsi, mingit võitlust ei toimunud: dirigent jälgis kannatlikult solisti käike, klaveri ja orkestri dialoogid haakusid enamasti ladusalt.

Kannatus ja jõud

Elts otsis muusikast liikumist, mahlakaid orkestrivärve ja selgeid mustreid, vene pianist Vladimir Mishtshuk hõljus Tshaikovskit mängides otsekui mingis Chopini-lummuses.

Kammerlikud, lüürilised episoodid olid tema esituses üsna veetlevad. Kiirus ja orkestraalsed kujundid tõid kaasa parasjagu rabedust ja eksimusi. Suurvormi rütm ja «lugu» kannatasid omajagu.

Modernismi klassikaks saanud Arvo Pärdi «Teises sümfoonias» on uue muusika kolekõladele vastandatud Tshaikovski lastepala «Magus unelm» – ilmsüütuse ja ilu märk.

Isegi kui kontseptuaalset iluehmatust oodata ei ole, on Pärdi sümfoonia täna siiski huvitav eksperiment sellest, kuidas erinevast materjalist (modernistlik kompositsioonitehnika, Tshaikovski, piiksuvad lelud, paberikrabin, tämbrite paabel) suurvormi teha.

Õpetab sedagi, kuidas ühitada väikeses formaadis muusikat ja sümfoonilist mõtlemist. Võib arvata, et Olari Eltsi NYYD-ansambliga täpseks harjutatud kõrva jaoks oli see teos üsna sobilik.

Esitus oligi hea selle poolest, et sümfoonia ei lagunenud veidrate kõlasündmuste reaks, vaid kandis ka hõredamates kohtades – lõpuni välja.

Stalinismi painete all kannatanud vene geenius Dmitri Shostakovitsh kirjutas oma töödesse olmemuusika primitiivsust ja proletaarset labasust. Koos labasusega kirjutas ka kannatust. Nagu tänagi, ei tundnud labasus tol ajal ära ei labasust ega ka sellesse pandud kannatust.

Olari Elts meelitas siit välja maksimumi rütmienergiat ja tämbrivärve.

Ka Shostakovitsi polüfoonia sai selge vormi. Kokkuvõttes jäi kannatus toore jõu varju. Ju vist ei saanud see suhe 1945. aasta Stalini Venemaal kirjutatud muusikas teistpidi olla.

ERSO edeneb

Täna võiks seda muusikat juba ka teistmoodi mängida: kaemuslikult, eemalt, jõhkruse kujundeid sulgudesse võttes…

ERSO on «pärast Grammy’t» ergas: Tshaikovskis oli kuulda eriti siidist ja vaba viiulikõla, mujal aga ladusaid ja mõtestatud puhkpillisoolosid.

Üksikmängijatest sõltuv orkestrikõla on alati juhuse küüsis, kuid pole kahtlust – ERSO edeneb.

ERSO, dirigent Olari Elts,
solist Vladimir Mishtshuk (klaver, Venemaa)
Kavas Rimski-Korsakov, Tshaikovski, Pärt, Shostakovitsh
11. veebruaril Estonia kontserdisaalis