Aktuaalne

PEALELEND: Silver Ainomäe, tšellist

Igor Garšnek, Sirp

13. veebruar 2004

Kui tihe on teie praegune esinemisgraafik?
Kui nimetada mõne kuu paar tähtsamat kontserti, siis üks neist tuleb nüüd varsti, 19. veebruaril Tallinnas ERSOga, jaanuaris oli Zürichis kontsert Zürichi Kammerorkestriga. Novembri lõpus sai Lõuna-Koreas ka konkursil käidud, seal sain eneselegi ootamatult viienda koha. Need kontserdid on kava poolest olnud nii nõudlikud, et on ettevalmistuseks võtnud päris pika aja, sellepärast pole teisteks esinemisteks aega üle jäänudki.

Möödunud kevadel oli juttu, et sel hooajal võiks ERSOga ühe kontserdi teha, eelmine kord oli meil ERSOga kontsert 2001. aasta sügisel, siis mängisin Šostakovitši Tšellokontserti. Ja nüüdseks kontserdiks pakkusin välja mõned variandid, millest enamus olidki sellised modernsemad tuntud tšellokontserdid, mida maailmas praegu palju mängitakse. Näiteks Lutoslawski kontsert, mida esitan, on just üks sellistest, mida mängitakse päris sageli – Soomes olen seda ise mitmeid kordi kuulnud. Konkurssidel on see tihti kavas, mõnikord isegi kohustuslikuna ja kui on võimalus valida modernsemate tšellokontsertide seast, siis tulevadki kõne alla kas Dutilleux’, Penderecki, Šostakovitši või Lutoslavski teosed.

Eelseisva ERSO kontserdi dirigendi suhtes oli alguses mitmeid variante, ent mulle tundus kohe, et oleks väga hea teha koostööd John Storgårdsiga. Kuna olen teda näinud Soomes dirigeerimas ja ka mõned korrad ise orkestris mänginud, kui ta on juhatanud – see on jätnud väga professionaalse mulje. Nii et selles suhtes on mul tõeliselt hea meel.

Olete peale Tallinna pikalt õppinud Soomes Turu konservatooriumis ja aastast 1994 Sibeliuse akadeemias. Mis on Eesti tšellokoolkonna eripära?
Kuna paljud meie pedagoogid on end täiendanud Venemaal ja on saanud seal kõrgetasemelise väljaõppe, siis erineb õpetamise stiil siin üsna paljuski Kesk-Euroopa õpetamisstiilist. See on mõnevõrra intensiivsem ja ma kujutan ette, et õpilastele pühendatakse meil rohkem tähelepanu kui mõnes muus koolkonnas. Oluline on ka see, et eestlased on venelastega palju kokku puutunud ja vene muusika on eestlastele ikkagi kergemini mõistetav kui näiteks jaapanlastele või ameeriklastele, kes on kaugel nii Venemaast kui vene kultuurist.

Oma tšellomängu põhja sain nelja aastaga Tallinnas, kõik edaspidine on hiljem selle peale ehitatud. Ja ka suhtumine muusikasse, suhtumine tšellomängu ning tšellomängu armastamine on mulle sisendatud Laine Leichteri tšelloklassis.