Aktuaalne

Olari Elts: siin, olevikus

Evi Arujärv, Postimees

10. märts 2004

Mängides kiirenduste ja aeglustustega, killustamise ja voolavusega, on nüüdiskunst püüdnud viimased sada aastat uurida aja olekuid. Ilmselgelt aga on nüüdiskultuuris eriti hinnatud just kiirus, eredus ja jõud.

Ka Olari Elts on dünaamiline ja kehtestav muusik. Näib, et tema «ajatundes» on kesksel kohal selge olevikuvorm, mitte teelolek või ideaalses kauguses virvendav lõpphetk.

Paraku ei õnnestunud enesekehtestamine Beethoveni «Fidelio»-avamängus (1814). Rabeduse ja vaskpillide praagi tõttu läks see enam-vähem aia taha. Klaverikontserdis nr 3 (1800) juhtis mängu soome pianist Ralf Gothóni, kelle esituses mahendasid beethovenlikku konfliktsust tasakaalutunne ja kõlaline graatsia.

Tegemist oli ka hea koostööga: kammerlik orkestrikõla jättis piisavalt ruumi solistile, haarates õigel hetkel kindlalt ja jõuliselt muusikamõtet. Vaid ajatunnetuses oli õrnu lahknevusi: klaveripartiis poeetilisi viivitusi ja kiirendusi, dirigendi aeg tiksus rangemalt.

Sibelius kui rongisõit

Sibeliuse neljaosalisest tsüklist pärit «Lemminkäise kojutulek» (1900) on tüüpiline energiline «lõpumuusika», mis ei eritle, vaid ühtlustab ja kontsentreerib. Ka ettekanne kõlas otsekui ühe hingetõmbega. Võiks öelda, et Olari Eltsi element ongi selline tihe, katkematu finaali-muusika.

Kontserdi kõrgpunkt oli Sibeliuse teine sümfoonia (1902). Teose rikas kujundikeel kannab romantilisi visioone, kuid ennustas omal ajal ka modernismi ja andis tuge soomlaste rahvustundele. Üldiselt on Sibelius nagu rongisõit mäestikus: hämarate tunnelite järel avaneb järske kuristikke või soojust ning valgust tulvil avarusi.

Sibeliuse-tõlgenduste normiks oli kaua eriline kohmakas aeglus, müütilise ajatunde märk. Täna arvatakse, et sellist inertsust kujundas omaaegsete orkestrite asjaarmastajalik tase. Nii võibki Sibeliuse-tõlgendustel täna märkimisväärne kiirendus sees olla.

Veenev dirigendinägu

Ka Olari Eltsi Sibelius oli liikuv ja eriti lopsakates orkestrivärvides. Orkestritöö viimistlusaste oli märkimisväärselt tugev: väga hästi haakuvad soolod ja ansamblid, täidetud ning vabalt liikuv keelpillikõla.

Tõelist kvaliteeti oli kuulda kontrastsete orkestrikihtide vabas liikuvuses. Pikamaa-loogikat ja traditsioonilist aeglast Sibeliust meenutades võiks ju midagi ka ette heita. Näiteks et ajuti oli muusikaline sündmustik kontsentreeritud seal, kus leidub mänguruumi ka tähendusrikastele tempovabadustele.

Või liigvõidukat nüüdishetke kandev seal, kus muusikas on alles täitumise ootus. Aga dirigendi nägu, veenev ja jõuline oli see Sibelius ometi. ERSO parimat taset näitav.