Aktuaalne

Markus Stockhausen: ilu on heli alus

Immo Mihkelson, Postimees

21. aprill 2004

Täna kohtub Estonia kontserdisaalis jazzmuusika sümfooniaga, kui kirjeldada seda muusikasündmust lihtlabaselt. Tegelikkuses on ERSO külaliseks Markus Stockhausen Trio ja koos esitatakse jazzmuusikute loodud orkestriloomingut.

Sakslane Markus Stockhausen on trompetil, norralane Arild Andersen mängib bassi, prantslane Patrice Héral trumme ning ERSOt juhatab Erkki Pehk.

Kunst on valik

Markus Stockhauseniga algab meie jutt ilust. Just see peaks olema esimene, mille kohta seesuguselt trompetimängijalt küsida tuleb. Tema tekitatud heli, tema muusika ja kõik see, mida ta muusika kohta on ise öelnud, kõneleb ühel või teisel kombel ilust, mille kohta igal inimesel on mingi oma ettekujutus.

Et kas ta ise on sellise arvamisega üldse nõus või peaks tema muusikas edastuvat lüürilisust ja romantikat kuidagi teisiti mõtestama?

Markus vaatab mulle vaikides otsa, suleb silmad ja vabandab, öeldes, et ta peab kontsentreeruma. Pärast pikka vaikust hakkab ta sõnade ja lausete vahele pikki pause jättes rääkima. Mõte keerdub kui kirikuvõlvide all tiibu sahistavad trompetihelide kajad.

«Meil on võimalik valida ilu ja inetuse vahel, armastuse ja vihkamise vahel. Igaüks peab ise otsustama, kuidas ta tahab käituda, mida väljendab.

Tänane aeg kätkeb paljude inimeste jaoks pinget, mida väljendatakse eri moel. Ent kui sa täie teadlikkusega püüad kunstis midagi korda saata, siis minu arvates on meie kohus – ja eelkõige me rõõm – väljendada midagi ilusat, midagi niisugust, mis toidab kuulaja või vaataja meeli, hinge ja tundeid.

Nii ma arvangi, et Ilu on kõige essents. Ma usun, et igaüks on suuteline ilu ära tundma. Mina isiklikult soovin tõesti teha midagi niisugust, mis on rohkem või vähem ilus – midagi sellist, mis mulle meeldib ja mis annab midagi ka inimesele, kes mu muusikat kuulab.»

Markus Stockhausen avab silmad ja naaseb sellesse klaveriga ruumi, kus ta alles mõni hetk tagasi oli oma sülearvuti abiga loonud visandeid ühe eelseisva filmimuusika tarvis.

Kuulsa isa varjust

Tema elu on möödunud muusikas. Isa Karlheinz on üks 20. sajandi tuntumaid heliloojaid ning Markus alustas muusikaõpinguid juba neljaselt.

Suurema osa oma elust on ta muu hulgas mänginud isa ülikeerulisi ja vaimselt küündivaks mõeldud kompositsioone. Sellise muusika peres võib lihtsa ja ilusa heli poole püüdlemine olla mässu tundemärk. Kas seepärast ütlebki Markus, et «otse tunnetest lähtuva väljendamine nõuab teatavat vaprust»?

Me ei räägi sellest. Kohatu. Trompetist vihjab oma kuulsale isale jutus siiski mitu korda ning teeb seda respektiga, kuid mitte sellise imetlusega, mida mõni temalt ehk ootaks.

Ta rõhutab, et on otsinud iseennast nii muusikas kui elus ning see, mida ta rääkis ilu kohta, on temas viimastel aastatel kristalliseerunud tõdemus. Aga tee oli ilmselt juba varem ette määratud. Tunne, mida ta muusikas väljendada püüab, on temas olnud lapsepõlvest saati.

Markus Stockhausen on tipptasemel mänginud muusikat klassikast kuni oma isa ekstravagantsete nüüdiskompositsioonideni, rockist kuni vaba improvisatsioonini, paganlikest etnohelidest kuni sakraalhümnideni.

Praegu tegeleb ta enda sõnul koormast vabanemisega. Jätab kõrvale liigsena tunduva ja usaldab oma seesmist häält.

Mõiste «jazzmuusik» ei tekita Stockhausenis vaimustust. Tema arvates oleks parem piirduda mõistega «muusik».

«Meil on trios teisigi väljendusvahendeid kui jazz. Enamasti mängingi ma muusikat, millel pole jazziga pistmist.»

Teine kummutamist vajav eksiarvamus on see, et Markus Stockhausen on omanimelise trio liider. «See pole nii. Me oleme võrdsed, oleme tervik.» Tervik on ka täna kõlav muusika. Kontserte sümfooniaorkestriga on trio varemgi mänginud. Markus Stockhausen muigab ja lubab, et küll me kuuleme sedagi, kuidas orkester ilma noodikirjata pisut improviseerima peab.

Muidu on muusika täpselt kirjas, selgelt struktureeritud ning mõeldud olema kõlalt kaunis ja läbipaistev.

Muusika ideaal

Stockhauseni arvates ei peaks muusika inimese tasakaalu mitte kõigutama, vaid tugevdama. Ta räägib, kui erinev on musitseerimine salvestusstuudios ja publiku ees laval, mismoodi kõlaesteetika, muusikas kanduv energia ja kommunikatsioon muutuvad.

Kõlab ehk imelikult, kui Markus Stockhausen äkitselt tunnistab, et musitseerides ei mõtle ta plaadi või kontserdi kuulaja peale üldse. Tema ideaal on see, kui saab mängida vaid ühele kuulajale – Jumalale.

«Hetkel, kui oled tõeliselt kontsentreerunud, oled sa muusikaga üks. Ning siis pole oluline, kellele sa mängid. Selline on ideaal, mille poole muusik püüdleb. Nendest hetkedest saad aru alles tagantjärele. See ongi elu toitev kogemus.»

ERSO ja Markus Stockhausen Trio
21. aprillil kell 19 Estonia kontserdisaalis