Markus Stockhausen Trio puhus orkestrisse eluvaimu

Markus Stockhausen Trio 21. aprillil Estonia kontserdisaalis koos Eesti Rahvusorkestriga Erki Pehki juhatusel.

Tänavune Jazzkaar loob mitmesuguseid ühendumispunkte. Kui Estonian Dream Bigbandi kontserdil üritasid noored heliloojad stiililiselt jazzi sulanduda, siis teine ühendumine toimus hoopiski koosseisu pinnal, nimelt pandi kokku jazzbänd ja sümfooniaorkester.

Eesti Rahvusorkestri muusikutele oli see kahtlemata väärt kogemus: reibas ja emotsionaalne jazz puhus muidu nii põhjamaiselt vaoshoitud orkestrantidele pisut elu sisse. Nii sai ERSO-st hiigelsuur mammutlik saatebänd soolodega hiilgavale jazztriole, mis oli igati tervitatav idee.

Stockhauseni trio iga muusik oli hea omal erineval moel: Arild Anderson loob efektiprotsessori abiga pikkade poognatõmmetega kajamaastikke, teisal aga sööstab muusikasse virtuoosse bassiliiniga, Markus Stockhausen toob orkestri efektsete värvide kõrvale ka sakraalset mõtlikkust, eelistades vaikust ja meloodilisust trompeti nii harjumuspärasele pillerkaaritavale mängulaadile. Patrice Heral loob hetki peadpööritavast trummeldamisest sugestiivsete sahinateni, olles sageli üsna esiplaanil.

Enamiku õhtu muusikast oli komponeerinud Markus Stockhausen, need olid soojad ja meloodilised teosed, kord sulnilt lüürilises, kord säravalt efektses orkestriseades, mis andsid trio liikmeile ka vaba improviseerimisruumi, võimalust soolodega särada. Tihedamad orkestrifaktuurid hõrenevad ja peatuvad, et teha ruumi trio improvisatsioonidele.

Kummaliselt mõjus “lahkumissümfoonia”-efekt Stockhauseni teoses “Päikesetõus”: hulk muusikuid hiilib lava servadelt alla, samal ajal helidekangast hetkekski katkestamata ning jätkavad viiuldamist kontserdisaali koridoris pisut kakofoonilisemate ja korratumate kõladega. Väiksem koosseis koos trioga musitseerib laval “õiges” kõla-atmosfääris ning Stockhausen lisab lüürilisele trompetile efektiprotsessori delikaatselt ekstravagantset visinat.