Aktuaalne

IMPRESSIOON: Kas kuulaja soovid täitusid?

Ristin Siimer, Muusika

1. mai 2004

Klassikaraadio sünnipäevakontsert Estonia kontserdisaalis

1. aprillil toimus Estonia kontserdisaalis Klassikaraadio sünnipäevakontsert, mille kava kokku panemise viis oli huvitav ja ebatavaline. Nimelt said Klassikaraadio kuulajad internetis nimekirja põhjal valida, milliseid teoseid nad kontserdil kuulata soovivad.

Valiknimekirja koostas dirigent Kaisa Roose, kes käesoleval kontserdil astus esmakordselt Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ette. Kaisa Roose on õppinud Eesti Muusikaakadeemias koorijuhtimist ning Taani Kuninglikus Muusikaakadeemias orkestridirigeerimist. Ta on juhatanud mitmeid sümfooniaorkestreid ning tegelnud palju ka lavamuusika dirigeerimisega. Kontserdi esimeses pooles sai publik kuulda Edvard Griegi Orkestrisüiti nr 1 muusikast Ibseni näidendile “Peer Gynt” ning Antonin Dvořáki Tšellokontserti h-moll.

Griegi orkestrisüit on minu arvates justkui “lastemuusika”, kus on esindatud peamised nõidusliku maailma elemendid: salapära, helged hetked, mänglevus ning võimsus. Sellised programmilisele teosele kohased kontrastid peaksid suutma köita kõiki kuulajaid. Üldiselt pean end küllaltki keskendumisvõimeliseks, kuid sellel kontserdil hajus mu tähelepanu juba esimeste minutite jooksul. Konkreetsed meeleolu ja dünaamika vaheldumised olid vaid aimatavad. Ootasin rohkem (olenevalt osast) kord südamlikkust, kord pinget, põnevust ja maagiat ning kord lihtsust ja kergust.

Dvořáki Tšellokontserdis soleeris Marius Järvi, kes õpib alates 2000. aastast Helsingis Sibeliuse Akadeemias. Marius Järvil on seljataga mitmed rahvusvahelised konkursid ning meistrikursused. Euroopa riikides on tšellist esinenud nii solisti kui kammermuusikuna ja kaasa teinud mitmetel plaadistustel.

Kahjuks pettusin teda kuulates üsna tugevalt. Esimene asi, mida tajusin, oli Järvi ebakindlus. Mõne hetke möödudes selgus, millest see oli tingitud – interpreedil polnud lugu veel publikule esitamiseks küps. Seda näitasid enamiku tehniliste käikude katkemine ning intonatsioonilised probleemid. Raskusi tekkis ka solisti kuulmisega, kohati mängis Järvi liiga vaikselt, kohati orkester liiga valjult, igal juhul puudus koostöö. Teose muusikalise kujunduse kohta polegi midagi öelda, sest noodimaterjali kõrvalt polnud tšellistil aega selle valdkonnaga tegelda.

Teises pooles kõlas Ludwig van Beethoveni Sümfoonia nr 7. Nagu Griegi puhul, häiris siingi liiga vähene vaheldusrikkus. Kõik neli osa oleksid nagu kokku sulanud ühtseks halliks massiks, kus vaikse ja vaoshoitud pinge asemel esines ilmetus ja jõuetus ning dramaatilisust tunnetasin pigem forsseeringu kui emotsionaalsusena.

Mul on kahju, et ei saanud kontserdilt suuremat elamust, ning loodan, et järgmisel aastal, Klassikaraadio kümnenda aasta juubelikontserdil kuulen elavamat ning säravamat musitseerimist.