Aktuaalne

Kodumaises muusikas kõlab äng ja igiliikumine

Evi Arujärv, Postimees

15. mai 2004

Eesti muusika päevade sümfooniakontserdil kõlas uuem orkestrimuusika, põhiautoriteks oma stiili leidnud, kuid mitte veel väga «valmis» loojad. Esiettekandeid kimbutab tihti vähene ettevalmistusaeg ja mängijate tõrjuv suhe võõrasse kõlamaailma.

Tõlgenduste üle võib alati vaielda, aga üldiselt oli seekord tunda lugupidavat suhet uude muusikasse ja üsna hoolikat ettevalmistust.

Avateos oli Raimo Kangro «Display X. Perpetuum mobile» (1998), neoklassitsismi ehe stiilinäide – urbanistlik igiliikur, masinamüra ja popirütmid. Paradoks, aga inimlikkust toovad sellesse stiili hälbed – «komistused» rütmis (sünkoobid, muutlik meetrum) ja grotesksed tämbrimaskid (tuuba ja flöödi vastandus antud teoses).

Mari Vihmandi «Floreo» (1996) mõjus omal ajal just neoklassitsistliku dominandiga lähimineviku taustal voolava ja õhulisena. Esitatud «Floreo» oli muskulatuursem: ettekandest jäi kõlama dramaatiline neobarokne retoorika.

Häältepõimingust voolava ja selge sihiga terviku kasvatamine selles teoses on köitev endiselt. Modernistlikul vormikultusel on iva sees: kui stiiliuudsus taandub, siis vormiilu jääb alles.

Tulev ja Lill

Toivo Tulevi «Ambra» (2002, Eesti esiettekanne) kalkidest alguskõladest hakkas tasapisi habras helge harmooniakontuur vilkuma – kaotsi läinud või eemalviibiva ilu märk. Märt-Matis Lille «Kadunud metsade kaja» (esiettekanne) inspireeris nägemus looduse ja inimkultuuri sõbralikust kooselust.

Muusikas – kildudest koonduv ja taas üksikvärvideks purunev, pisut pidetu muster. Lille muusikat ehk ei saagi lääneliku dramaturgilise, s.o kehtestava kõneviisi alusel hinnata.

Tatjana Kozlova «Karje vari» (esiettekanne) tõi ekspressionistliku maalikunsti meelde. Teoses vastandusid toored (agressiivne vask, rütmipillid) ning saladuslikud varjutatud kõlad.

Karjaseviis on eesti bluus

Tõnu Kõrvitsa teoses «Teispool päikesevälju» (2003/2004, esiettekanne) oli kesksel kohal eesti karjuseviise kasutav fagotisoolo (Martin Kuuskmanni suurepärases ettekandes), taustaks impressionistlikku laadi harmoonia.

Lõpus kõlas lindilt ehe rahvaviis. Autori sõnul on karjaseviis nagu eesti bluus. Ootamatu seos. Bluus ju muusikaline nähtus, harmooniasse pandud tundeseisund, tuimavõitu runoviisil on pigem mnemooniline ülesanne. Aga tulemus oli veenev ja kaunis. Anda muusikas mõte meloodia kätte, kartmata kulunud tähendusi, on julgustükk.

Võiks öelda, et eesti muusikast kõlavadki ikka kas äng või igiliikumine. Kusjuures äng isegi ei ole «oma», vaid Wagnerilt ja saksa aluskultuurist õpitud. See-eest igiliikur – motoorika, lõputa laul, ühte seisundisse süvenemine, on juba runoviisi sees.

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Paul Mägi
solist Martin Kuuskmann (fagott, USA), Raimo Kangro, Toivo Tulev, Mari Vihmand, Märt-Matis Lill, Tatjana Kozlova, Tõnu Kõrvits
16. aprillil Estonia kontserdisaalis