Aktuaalne

Kontsert nagu olümpia

Evi Arujärv, Postimees

15. mai 2004

Alles see oli, kui jõuluvana välimuse ja suurejoonelise stiiliga Leif Segerstam Estonia kontserdisaalis Helsingi Linnaorkestrit dirigeeris. Nüüd oli tema käe all ERSO.

Silmanähtavalt pidi orkester muusikasse avarust ja jõudu, pikka joont ja selgeid värve mängima. See on Segerstami stiil ning dirigenti oli muusika kohal ja sees rohkesti.

Kava alguses ja lõpus kõlasid kaks soomluse hümni – Jean Sibeliuse «Andante festivo» keelpilliorkestrile (1922/1930) ja «Finlandia» (1899). Esimesse mängisid ERSO keelpillid tõesti sellist intensiivsust ja kõlavust, mida iga dirigent naljalt kätte ei saa.

Helide valitseja

«Finlandia» on teos, mille teeb põnevaks astmeline tõus: iga järgmine muusikaline trepiaste moodustab otsekui sissejuhatuse või eelmängu järgnevale. Avardumise ja ülendumise paatos, mida kroonib katarsise poole juhatav hümnilik meloodia.

Teose suur tõusulaine jäi siiski pisut kahvatuks. Võib-olla lihtsalt seepärast, et Segerstam on avatud, positiivse laenguga interpreet, kellel ei ole kalduvust muusikasse pidurduse vaeva panna.

Ilma pidurduseta ja vaevata aga ei ole tippujõudmisel õiget maiku. Teine põhjus oli orkester, mis teose «suurt joont» detailides alati välja ei kandnud.

Segerstami enda mänguline muusikakontseptsioon kõlas vastu tema (dirigendita esitatavast) sümfooniast nr 93. Aukohal olid selles sonoristlikud võtted ja vaba kujundivool.

Segerstami teoste arv räägib ülevoolavast musikaalsusest: ainuüksi sümfooniaid on 104.

Tõeline homo ludens – helidega mängiv ja neid valitsev, mitte läbi kannatav või arhitektoonilist peentööd taga nõudev muusik.

Kontserdi peaesinejana oli välja kuulutatud iiri pianist Barry Douglas, kavas Brahmsi esimene klaverikontsert (1858). Esimesest hetkest alates oli tunda raudse randmega väsimatut pikamaamuusikut.

Douglase klaverikõla oli nagu dooria sammastik – materjali poolest jäik, kuid vormi poolest ümar ja korrapärane. Brahmsi muusika muidugi ei hooligi spetsiifilisest kõlaväljendusest, selles on esiplaanil tahtejõuline kõla ja koraalilik faktuur.

Ei oska aimata, kuidas külalispianist mõnda tundlikuma kõlakontseptsiooniga autorit mängiks. Brahmsi selgeid mõttekaari esile tuues oli ta küll tähelepanuväärselt lihvitud ja veenev.

Sportlik vastupidavus on kontsertpianisti edu alusmüür. Iiri külalise osalus maailmalavadel räägib ise enda eest. Kuigi mõni tundlikum ja ebastabiilsem «lüürik» võib «sportlasest» ka huvitavam olla.

Olümpiaideaal muusikas

Eks muusikal ole alati kindel toonus või, kui suurejooneliselt mõelda, siis lausa teatud inimesekujund sees. Sibeliuse ja Brahmsi teostes on haaret ja selgroogu, vabaduse ja väärikuse hingust.

Tundub, et juhtumisi klappis see päris hästi nii pianisti kui ka dirigendi üldise muusikatundega. Kontserdilaval olid jõulised, kehtestavad, kuid positiivse auraga muusikud.

Tugev käsi ja selge vaim ilma mingi kunstipärase rauguseta – lausa olümpiaideaal.