Aktuaalne

Rahvusklassikud praevad omas mahlas

Evi Arujärv, Postimees

31. mai 2004

ERSO lõpetas hooaja rahvusklassikule Eduard Tubinale pühendatud festivali avakontserdiga. Algatuseks kõlas Rudolf Tobiase «Kalevipoja» 50. sünniaastapäeva puhul (Berliinis) kirjutatud ballaad «Sest Ilmaneitsist ilusast» (1911) sopranile ja orkestrile – lugu sellest, kuidas Kõue tütre sõrmus kaevu kukkus ja appitõtanud galantset Kalevipoega sortsid kimbutasid.

Šostakovitš esiplaanil

Miskipärast on Tobiase ballaadi muusikas orientaalseid kõlasid. Rahvuslikkus kui midagi kultuurist «väljaspool» seisvat, võõrapärast, eksootilist. Romantikute idealiseeritud kujutlus rahvakultuurist muidugi toitiski ka kohalikku ärkamise vaimu. Idealiseerida saab asju vaid kaugvaates.

Tobias oli esimesi professionaalseid heliloojaid, kes «Euroopasse läks». Sealt saigi Eesti asja väljastpoolt vaadata ja näha…

Peterburi sopran Maria Ljudko laulis Tobiase ballaadi kumeratesse meloodiakaartesse parasjagu biidermeierlikku magusust. Saksakeelne tekst andis esitusele lisavärvingu. Ühtpidi oli üsna kole, aga teistpidi isegi ajastutruu. Võib ju arvata, et 20. sajandi alguse intepretatsioonis oli salongiromantismi maneerlikkust küll ja küll.

Ka Eduard Tubina muusika oli kavas. Tema sõja lõpuaastail kirjutatud klaverikontsertiinos põimuvad neoklassitsistlikud rütmid ja kohati väga Rahmaninovi moodi käigud.

Paraku vaibus teose liikumisenergia Vardo Rumesseni üsna kiretu sõrmelöögi all. Nii juhtuski, et eesti klassikut austava festivali avakontserdil tõusis hoopis suur vene klassik Dmitri Šostakovitš esiplaanile.

Eduard Tubinast sai sõja järel Rootsi emigrant. Tema kaasaegne Šostakovitš oli nõukogude «siseemigrant» ja kollaborant ühes nahas. Tema muusikas põrkuvad neurootiline äng, kurjuse kujundid ja ülev-dramaatiline bachilik retoorika.

Viienda sümfoonia (1937) taustal on poliitiline kontekst – stalinistlik surutis, isiklik ebasoosing. Teos ise rabab tänagi muusikalise üldistusvõimega, ühendades üdini veneliku meloodilise mõtlemise, arhailise kontrapunktitehnika ja modernsed materjalikontrastid.

Kurjuse ja ülevuse kujundid, teadagi, on juba iseenesest väga veenvad. Nendega sai ERSO enam-vähem hakkama. Viienda sümfoonia ülim väljendusjõud peitub siiski «filosofeerivas», puhast ängi kandvas ühehäälses muusikakõnes.

Dirigent sai siin (keelpillidelt) kohati küll lausa tšaikovskiliku intensiivsuse kätte, aga üldiselt oli orkestril probleeme meloodialiinide täpsuse, ilmekuse ja veenvusega.

Õõnestavad seestpoolt

«Tubin ja tema aeg» – see on mütoloogiline aeg ja mütoloogilised olendid. Mis parata – rahvusklassik on enamasti surnud või vähemasti sellele lähedases olekus. Väga levinud versiooni kohaselt on rahvusklassiku elu kannatusega seotud. Aga kannatus, nagu teada, on ebaratsionaalne vaimsete ressursside raiskamine, vabatahtlikult omas mahlas praadimine.

Seepärast tuleb kannatus ratsionaliseerida. Selleks on tänapäeval tehnikaid ja aineid. Tee, mis tahad, üldised elujuhised tükivad kunsti sisse, hoiavad seda üleval või vastupidi – õõnestavad seestpoolt…

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Nikolai Aleksejevi juhatusel
Kavas Rudolf Tobias, Eduard Tubin ja Dmitri Šostakovitš
28. mail Estonia kontserdisaalis