Aktuaalne

Maalib pilte ja jutustab ülevaid lugusid

Evi Arujärv, Postimees

17. juuni 2004

Tubina festivali lõppkontserdil kõlas muusika 20. sajandi esimesest poolest. Siis eksperimenteeriti ja otsiti uusi teid. Aga suur osa kunstmuusikast maalis endiselt pilte ja jutustas ülevaid ning traagilisi lugusid.

Ülev ja traagiline tekivad enamasti siis, kui inimesel on peale elu ka surm meeles.

Ka kontserdi avaloos, Eduard Oja sümfoonilises poeemis «Müsteeriumid» (1941, tänasele publikule seni kuulmata teos) kajastuvad (kirjade järgi) autori mõtted elust ja surmast.

Teose helikeeles oli murdekohti: kohati kuuldus lausa impressionistlikult peent orkestrikoloriiti, aga taas oli kohal ka kohmakavõitu kodukootud pastoraalsus – tähendusrikas staatiline motiivistik, orelpunktid, tertsisuhted harmoonias.

Tunde ja mõtte tasakaal

Eri Klas laotas laiali Oja poeemi kõik kaunidused: hapras väreluses sissejuhatuse, teemade dramaatilised «varingud», tundelised soolod ja võimsad kõlakontrastid. Autorile oleks dirigendi «suur joon» ilmselt meeldinud.

Kokkuvõttes jäi natukene ikkagi kummitama vastuolu teatraalse kontseptsiooni ja kohati lihtsakoelise materjali vahel, peenuse ja kareduse vahel. Aga selle kummalise vastuoluga ongi autor omal moel huvitav.

Eduard Tubin, nagu teada, eelistas helidega maalimisele vormiloogikat, tema muusikalised lood on abstraktsemat laadi.

Tubina viiulikontserdis nr 2 (1945) on aukohal tantsimise ja kõndimise rütmid, aga see tähendab üldist liikumisenergiat ja puhast virtuositeeti.

Olustiku märke ja inimese lõhna pole tunda. Teoses soleerinud Cecilia Zilliacus paistis silma reljeefse, viimistletud meloodiakujundusega, aga ka üsna virtuoosse sõrmejooksuga. Tunde ja mõtte tasakaal – üsna Tubina vaimus.

Kontserdi lõputeos, Sibeliuse esimene sümfoonia valmis kahe sajandi piiril (1899/1900). See oli hargnevate teede aeg. Ühest küljest oli pilti, lugu ja seisundit püüdev muusika end juba tükk aega omal käel lammutanud. Sellele vastukaaluks tekkinud vormikultus tunnistas ainult muusika omi, sisemisi reegleid.

Soe, elus esitus

Sibeliuse esimene jutustab avatult ja tundeliselt, aga seda seob ka tugev vormiloogika. Teoses valitseb tähendusrikas dialoogilisus, teemad kõnelevad omavahel, muutuvad dramaatiliselt ja «tulevad tagasi».

ERSO mängis üsna dirigendi «häälega» – püüdles sügavat täidetud üldkõla ja sooja keelpillikantileeni ning dramaatilisi süžeepöördeid.

Oli suurepäraseid soolosid. Kohati mõjus orkestrifaktuur siiski kaootiliselt podiseva katlana. Ka muutlikus rütmifaktuuris tuli loksumist ette.

Sibeliuse esimese «keel» on juba iseenesest sedavõrd täidetud ja kõnekas, et selle puhul tunduvad mõned taltsutamise ja taandamise protseduurid tähtsamad kui võimendamine ja väljendamine…

Aga üldiselt soe ja elus esitus. Ja loojutustus muusikas ilmselt ei kao kusagile, kuigi on püütud ja püütakse ka ilma. Elab ju inimene aja ja lugude sees.

Tubina festivali lõppkontsert
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
Dirigent Eri Klas (pildil), solist Cecilia Zilliacus (viiul, Rootsi)
Kavas Eduard Oja, Eduard Tubin ja Jean Sibelius
11. juunil Estonia kontserdisaalis