Aktuaalne

Suvist Pärnut raputasid klassikud ja aplausitorm

Kristel Kossar, Riina Luik, Postimees

10. juuli 2004

David Oistrahhi muusikafestivali neljapäevaõhtune kontsert meelitas taas kohale saalitäie muusikagurmaane, kes heitlikule ilmale midagi kindlamat, aastakümnetele ja -sadadele vastu pidanud klassikuid eelistasid.

Kui varasesse keskikka jõudnud Edward Elgar 19. sajandi lõpuaastal «Enigma variatsioonidega» maailma muusikakaardile kihutas, olid uued suundumused, tõsi küll, juba kohati üsna jõuliselt tormlema pääsenud – sümbolistlik Debussy ütles lahti diatoonilisest helistikust ning Schönberg sillutas teosega «Verklärte Nacht» tasapisi rada atonaalsusele.

Vanameister Mahler jäi sajandivahetuse modernistlikes tõmbetuultes kõikudes lõppeks aga siiski romantismile truuks; talle assisteerisid suurromantikud Rahmaninov, Tšaikovski ja Dvorák.

Värvikas pildigalerii

Sestap tunduski olevat üsna mõttekas avada kontserdikava inglise romantismi lipulaevaks peetava Elgari «Enigma variatsioonide» ees just kuulsa tšehhi paarkümmend aastat varem kirja pandud «Sümfooniliste variatsioonidega op78.»

Ilmselgelt sobib variatsioonivormis meloodia erinevate aspektide arenduslik põimumine romantismimeelse pideva vastandumisega iseeneses. Emotsionaalse pingestatuse salalaegas ülimaks peetavas – inimeses –, avaneb hetkeks justkui nõiaväel, lubades endas peituvaid mõistatusi vaid aimata. Nii on Elgari 14 variatsiooni peidetud ta kaaskondlaste värvikas galerii: alates peateema romantilisest ja õrnast arendusest, pühendatuna abikaasa Carolinele, kuni sõbra buldogi jõkke kukkumiseni.

Pärnu kontserdi keskosa raputanud Bernsteini «Serenaad viiulile ja orkestrile» on küll kirja pandud Elgarist suisa pool sajandit hiljem, kuid flirtis variatsioonidega sellest hoolimata kaunis otsekoheselt ja julgelt.

Sädelev tehnika ja huumor

Teos on inspireeritud Platoni «Sümpoosionist» (filosoofiliste vestluste ja meelelahutusega pidusöök Vana-Kreekas – toim.) ning helilooja pakkus selles publikule vaatamiseks pidusöögi külaliste muusikalisi portreid, milles üksteisele vastanduvad dünaamilised võnked ulatuvad klassikaliselt lüürilisest sonaat-allegro vormist jõuliste jazzielementideni.

Seda kuulates-vaadates tekkis hetkeks kiuslik mõte, kas end klassikas tippu dirigeerinud Järvi ei võiks ehk tulevikus millegi täiesti enneolematu ja provokatsioonilisega kätt proovida.

Erakordselt peent teineteisemõistmist ja sarnast emotsionaalset keemistemperatuuri üles näidanud Iisraeli viiulisolist Vadim Gluzman ja Järvi ei olnud kitsid pakkumaks kuulajaile klassikalise muusika ettekannete puhul nii harva ette tulevat – sooja huumorit. Publik võttis pakutu tänuga vastu.

«Mind on huvitanud juba mõnda aega ühe huvitava variatsioonide kava tegemine,» märkis Järvi pärast kontserti Postimehele.

Selles, et dirigent Pärnu publiku meeleolu ja ootusi tabas, polnud kahtlustki – aplausitorm tõusis kohe, kui romantikute viimased noodid vaikinud olid.

ERSO, dirigent Paavo Järvi, solist Vadim Gluzman (Iisrael)
A. Dvorák «Sümfoonilised variatsioonid op 78»
L. Bernstein «Serenaad viiulile ja orkestrile»
E. Elgar «Enigma variatsioonid»
8. juulil Pärnu kontserdimajas